Eesti off-road’i mehed tõid Vepsamaa savist võidu koju

Eesti jeebumehed käisid Laadoga järve taga paksus sügavas metsikus Vepski metsas mudas müttamas ja naaberriikide off-road’i-meestega mõõtu võtmas. Eestisse tuldi tagasi põhjalikult lõhutud autode ning esikohtadega.

‘Balti mere 4X4 karikaetapp Vepski Les masinaklassis TR1 (originaalautod) Vepski etapi esimese ja kolmanda koha võitsid eestlased, teine koht anti sõbramehe poolest lätlastele. Aasta arvestuses on aga kõige kõvemad sõitjad just meie off-road’i-mehed – kõik kolm esikohta kuuluvad Eesti meeskondadele.

Karikasarja viimane etapp sõideti Laadoga järve taga Vepsamaa paksudes laantes. Teedel, mis olla kunagi Peeter I käsul rajatud – Peeter raius ju akna Euroopasse –, tõi laevad Põhja-Jäämerelt mööda maad Soome lahte. Oletatavasti rajatigi need teed läbi Vepsa metsa vene talumehe vere ja vaevaga. Ja vaat neil teedel korraldataksegi off-road’i-võistlusi.

Teed ise on Wrangler Rubiconi kapteni Vahur Rometi hinnangul puhtast savist. “Jubedate saviroobastega. Roopad olid nii sügavad, et Toomase (Toomas Kärp, Balti karika võitja – toim.) auto sinna külili vajus.” Vahuri sõnul oli kuskil roobaste all siiski ka see puust tee ikka veel olemas, tee kõrvale võinuks aga jäägitult kaduda. Rada olnud sedavõrd raske, et 16 TR 1-st, mis teele läksid, tuli omal jõul metsast välja vaid kuus, ülejäänud katkestasid või toodi välja teiste masinate kukil.

Mehed ees, džiip vintsiga järel

Tee oli raske ja lõhkus korralikult kõiki autosid. Näiteks Vahur oli hädas nii lahti tulnud amortide, väljavahetamist vajavate pooltelgede kui ka muuhulgas põlenguga katalüsaatori lähedal. “Vaatamata vähe vigasele autole õnnestus meil varsti rajal paar konkurenti kätte saada,” kirjeldab Vahur 4X4 foorumis oma meeskonna seiklusi. “Kui kolmas auto tuli ühel raiesmikul meile vastu ning teatas, et neile aitab ja nad sõidavad starti tagasi, sest tagasillaga olid probleemid ja ees ootas “polnaja žopa”, tärkas meis juba väike lootus, et edasi pusides võib jõuda päris kaugele. Möödus aga vaid mõni minut ja vent lõpetas ühepoolselt töölepingu.”

Wrangler käitus Vahuri sõnul siiski suurepäraselt ja viis mehed isegi järgmisest kahest konkurendist mööda. Pimeduse saabudes hakkas bensiinipump neid aga järjest enam nöökima ja sõidust sai jalutuskäik, kus Vahuri kaaslased (ankrud) Ermi Peets ja Martin Kungla (minu poja: M) lükkasid-vintsisid tühikäigul vaevaliselt liikuvat džiipi ikka edasi ja edasi. Ikka mööda savimuda ja auke. Vahepeal jõudis kätte ka öö, mil magamise asemel muidugi autot remonditi.

Ainult edasi, ei sammugi tagasi

Järgmine päev polnud esimesest parem ega ka kiirem. “Kuna eelnev kogemus jõega osutas, et meie paagi veetaluvus pole kuigi hea, otsustasin iga hinna eest üle jõe pääseda kuiva jalaga,” jätkab Vahur meenutusi. “See otsus sai aga saatuslikuks, sest üks kolmest jämedast palgist, mida mööda olin lootnud džiibi teisele kaldale vintsida, otsustas ära vajuda ja jätta auto tugevasse kreeni. Kui Martin mõõtis kreeni poolt vee sügavuseks üle kahe meetri, otsustasime tagasi kaldale saada.”

Paraku keelab mingi tobe reegel TR 1-l tagumise vintsi kasutamise ja Vahuri sõnul ongi see muutnud nad sellisteks – ainult edasi ja mitte sammugi tagasi – hulludeks. Tagumise vintsi puudumine tähendas siis, et ilma võõra abita autot palkide pealt välja ei saanud. Ja siin selguski, et nii mõnedki konkurendid metsa off-road’i-meeste vahel valitsevat seltsimehelikkust kaasa ei võtagi. Jõkke toppama jäänud, palusid poisid abi kõigepealt ühtedelt lätlastelt – need keeldusid. Tunde hiljem paluti abi ka mööda vuranud TR 3-lt (väga palju ümber ehitatud autode klass) – need teatasid lakooniliselt, et pole aega, kuna sõit käib võidu peale, ka kaks minutit on otsustava tähtsusega. Siis paluti abi teistelt lätlastelt, kes arvasid samuti, et see meetrike vintsimist võib liiga teha.

Lõpuks halastas meestele järgmine TR 3 tiim. Siinkohal peab Vahur vajalikuks rõhutada, et eestlased aitavad üksteist alati. Sellega nende hädad ei lõppenud – küll läksid rehvid puruks, pidurid viledaks, esiratas katki jne. Sellel rajal olid nad 28 tundi, teine Eesti meeskond TR 2 klassis sai korraldajatelt isegi eriauhinna – nemad viibisid rajal kogunisti 39 tundi jutti. Koju jõudsid mehed väsinute, mudaste, pisut külmavõetute, kuid vägagi rahulolevatena, justkui oleksid nad Mount Everesti vallutamas käinud. Pikemalt ja põhjalike tehniliste üksikasjadega lugu Vahuri ja tema meeskonna seiklustest Vepsa metsas saab lugeda veebilehelt http://forum.4×4.ee/viewtopic.php?t=8199/.

VAHUR SOOVITAB

Mida teha, kui bensiinipaak vett ei pea?

Kui sügavas mudas ja üle ukseääre ulatuvates jõgedes vesi bensupaaki tikub ning auto edasi sõita ei taha, siis pange bensiin auto aknapesupaaki. Sinna mahub umbes poolteist kuni kaks liitrit! Nüüd tõmmake bensupumba relee alt juhtmed klaasipesumootorisse, voolik pihustite taga olevasse torusse ja tulemuseks saab (vähemalt džiibiga) umbes 4000 pööret minutis. Selliselt modifitseeritud auto sõidab, kuid vajab iga 200–400 meetri tagant tankimist. Esiklaasi ka ei saa enam pesta, nii et mutta mõistlik autojuht sellise autoga enam ei lähe. Siiski, odavama auto aknapesupaak sulab lõpuks ilmselt üles.

Fotod: Martin Kungla Fotod: Robert Kingi

Autor: MK 

Linnaleht 27.09.07

Urmas kirjutas: Toon Martini lisatud lingi videole ka otse blogisse välja