Snorkeldamine, Egiptuse lõbu

Snorkeldamine (vees liikumine hingamistoru ja lestadega) on selline laisa inimese ajaviide. Sarnane tugitoolispordiga kuivades oludes. Vedeled nägupidi vees ja vahid kalu. Ujuma ei pea, pingutama ei pea. Sobib kõigile ja igas vanuses. Nagu telekavaatamine.

Kõigepealt lestad. Proovige te kitsast kummivärki jala otsa tõmmata, kui jalad märjad. Vähemalt minul võttis lestade jalga saamine esimesel päeval sama palju aega kui snorkeldamine ise. Teisel päeval näitas õige nipi kätte lahke araablasest poemüüja – lesta kummikand tuleb enne jalgapanemist alla keerata. Lihtne. Oleks mulle seda mõni kogenud snorkeldaja rannas õigel ajal näidanud, oleksid mul siiani pikad küüned.
Lestad jalas, algas mäng maskiga. Vaat siin on nüüd lubatud kõik see, mida üks ontlik täiskasvanu tavaliselt ei tee. Te peate sülitama maski sisse, siis sülje kenasti laiali hõõruma ja mereveega üle loputama ning tatise näokatte pähe tõmbama. Mõnus, eks?! Kõik ikka selleks, et mask vees uduseks ja mereilu kaduma ei läheks.

Siis vette. Soovitatavalt enam-vähem madalasse, sest kui ühel hetkel avastada, et vett on kõhu all oma nelja-viie meetri jagu, võib kreepsu saada. Eriti siis, kui ujumisoskus suhteliselt nigel või sügava vee ees pisuke hirm on. Selle viimase vastu aitab suurepäraselt kalüpso. Toimib nagu päästevest ja hoiab ka sooja. Seega eriti kasulik, kui õhusooja ainult 22 kraadi ja vees kõigest 24.
Pärast kahte tõmmet, kohe, kui te ennast juba tõelise amfiibina tundma hakkate, garanteerin, et rabelete nagu ussist nõelatult veest välja, sest tulisoolane merevesi on maski alt sisse tunginud ja silmad korralikult kipitama pannud. Kindlasti on teil ka toru nagu koomiksites püstiasendis ehk taeva poole. Seega voolab merevett ka suhu. Mis muud, kui mask uuesti korralikult pähe, toru selja taha ja uuele katsele, kuni õige nipp käes. Kui olete andekas, siis õnnestub see umbes kolmandal korral. Kui aga mask on liiga suur või väike või on teil vunt-sid, pole ühestki nipist kasu. Maski õiget suurust saab proovida imelihtsalt – mask ette, õhk välja – kui jääb seisma, ongi paras. Soolast vett tuleb aeg-ajalt siiski neelata, olete ju ikkagi peadpidi vees. Näete vasakul ilusat kala, keerate pead, ning toru ongi vees ja vesi suus. Lohutuseks olgu öeldud, et tulisoolane merevesi muutub iga lonksuga vähem soolaseks, nii et sellega võib harjuda. Nagu mõru kohviga.

Veealune elu on täpselt nagu filmis

Koralle ja kalu, kelle nimel kogu eelnev vaev ära talutud, näeb ka üsna madalas vees. Kui aga võtate südame rindu ja lähete snorkeldama suurte korallriffide lähedal, kus sügavust kümnete meetrite kaupa, on vapustav elamus tagatud. Nagu näiteks Sinises sügavikus (Blue Hole) Dahabi lähedal või siis Ras Mohammedi rahvuspargi tipus.
Veealune elu ise on nii kirev, kõik on täpselt nagu filmis! Erisuguseid värvilisi kalu on sadu ja sadu. Roosasid, siniseid, musti, triibulisi, lapikuid ja ümaraid, punnsilmseid, tillukesi ja pirakaid, karjas ja ühe-kaupa. Kui nad korraga su käeulatusse satuvad, tunned end nagu laps kommipoes – vaata seda, oi, seal on veel ilusam! Näe, see on kalapoeg Nemo multikast. Jessas, need oran˛id ujuvad karjas minu poole! Siinkohal tasuks pea veest välja pista, kolm korda sügavalt hingata… ja uuesti vee alla ning vahelduseks ainult koralle imetleda. Ainult imetleda, mitte katsuda. Rangelt-rangelt keelatud. Võib kõrvetada ja mis veel halvem, surra. Korall muidugi.
Nii see snorkeldamine möödubki, mereilu ohjeldamatult sisse ahmides. Mida kauem vee all, seda rahulikumaks muutud ja siis suudad kalaelu juba põhjalikumalt uudistada. Ikka üks kala korraga. Seiske, õigemini hõljuge ühe koha peal ja nautige ilu! Käituge nagu riidepoe vaateakna ees – kiirustamata, te ei pea midagi ostma!
Mõnest kohalikust poest leiate kindlasti ka Punase mere kalade välimääraja. Et ikka endale selgeks teha, kes on kes seal veealuses maailmas. Ja et kodused oma teadmistega hiljem pahviks lüüa – tead, nägin lõvikala, ilus nagu siidlehvik ja väga mürgine. Kivikala nägin, kui ma nüüd teda ikka nägin. On teine nii kivi moodi. Raikala peesitas aga mu kõhu all 15 meetri sügavusel ja lasi leiba luusse. Aga see on juba teine jutt. Sukeldumisest nimelt.
Õhtuleht 09.02.2005