Subscribe to RSS Feed

Navitrollast Navitrollata (ja Ivo Parbusest) 2005

on December 11th, 2008 by Merike

Raamat. Veel üks. Kunstnikust, kes jäädvustab ajaloole jäneseid (selliseid lõbusaid ja imestavaid) ja Võrumaa maastikku (sellist müstilist ja värvilist). Navitrollast. Ivo Parbuse kirja panduna.

Navitrolla nime netiotsingusse toksides eriti palju infot ei leia. Miks temast ei kirjutata, ei oska mina öelda. Ajakirjanike hulgas ringleb aga legend, et Navitrollalt saab intervjuusid ainult suure raha eest. Ju siis selle pärast. Nüüd tuleb välja, et Ivo Parbusele andis ta end kätte. Kas ka raha küsis, jääb saladuseks.

Maailma mudel Võrumaa

Istume Parbusega tema kontoris nikerdistega antiikmööbli keskel. Pärnu maanteel kirjastuses Revelex. Jutuks olev raamat on alles trükikojas. Mees, kes raamatusse pandud, aga Tartus. Või siis Navil. Tema täpsemat asukohta ei tea hetkel ka Parbus ise.
Ivo kinnitusel ta Navitrollat varem isiklikult ei tundnud. Seega pole tegu omameeste värgiga. Kirjastus kinkis aga kunstnikule õhtulektüüriks Kangro ja Puki raamatud. Ju siis meeldisid.

Ivo läheb luuleliseks, kui meenutab Navitrolla intervjueerimise algust: “Oli sume hilissuvine õhtu. Istusime tema kodus Tartus, tema hubase korteri veel hubasemal verandal. See on puumaja. Akna taga puud ja selline hoov, mida pole veel europlaneering rikkunud. Selles korteris oli mõnus rahu…”
Teine kohtumine toimus Ivol juba Navil (sääl kuskil Võrumaal), mis pidi Navitrolla jaoks olema väga omane ja püha koht. Parbus on vaimustuses, sest tema hinnangul nägi ta seal, et Võrumaa ongi maailma mudel. Allakirjutanu hämmingut nähes kiirustab Ivo ütlema, et siin pole midagi vaielda: “Kõik need kõrbed ja mäed, mida Navitrolla on joonistanud – need on Võrumaal olemas. Navi liivakarjääris peale vihma. Navi talu hoovil. Tasub ainult alla kummarduda ja vaadata.”

Kui siin maailmas on veel selliseid õnnetuid, kes pole Navitrolla maale, plakateid ja postkaarte näinud, siis teadmiseks, et need kujutavad imevärvilist ja valdavalt helget maailma, kus igatsorti elukad rõõmsalt ringi toimetavad ja omavahel leebelt muiates nagistavad.

Aga nüüd tagasi Ivo jutu juurde. Kõige tähtsam: kas ta Navil koos Navitrollaga ringi kolades ka jäneseid ja muid elukaid kohtas? “Nägin jah! Neid tuleb osata näha,” kinnitab Ivo jumalast tõsise näoga ja on pisut isegi solvunud, et keegi selles üldse kahelda julgeb. “Ma ei näinud küll kõiki loomi,” tunnistab Parbus lõpuks kurvastusest kulmu kortsutades, “sest ilm oli kehvapoolne.”
Seda, et vihmase ilmaga koerad ei itsita ja täpilised jänesed peitu poevad, olen isegi näinud. Seega Parbus ajakirjaniku rõõmuks ei valeta.

Kahe peaga vasikas

Värske raamat ei räägi siiski ainult Navitrolla elukatest. Parbuse sõnul paljastab kunstnik umbes viis protsenti oma eluloost. Lisaks aetakse tarka juttu, millest ei jää välja loomulikult aruelu kunstielu ja -melu üle. Järgnev lubab intriigi.
“Hämmastav, aga Navitrolla väljaütlemised läksid ühte sellega, mida Tauno Kangro on öelnud,” kirjeldab Ivo raamatu kunstielu peatükki. “Pärast Kangro kirjatüki ilmumist lubas Kunstnike liidu esimees Jaan Elken mind kohtusse anda,” teatab Parbus naerdes ja oletab, et sama juhtub nüüdki.
Asi on segane, sest mina ei tea, mida Kangro ütles ja mida Ivo ära tükkis, et asi kurjaks läks. “Kangro ütles: kui taluperre sünnib kahe peaga vasikas, siis ei jäeta teda ellu, sest ta pole eluloom,” tsiteerib Ivo mulle lõpuks halastades oma raamatut. “ja talupoja mõistusega eestlane tõrgub aru saamast, miks Eestis püütakse kahe peaga vasikaid fondide ja abirahadega elule turgutada:”
Loomakaitse seisukohalt on see tõesti ebakorrektne ütlemine. Mis see kunstielu aga siia puutub, rohkem nagu põllumajandus ju – ei saa mina aru.

Mis on pildil?

Kunstiga on nii, et iga vaataja, eriti see kõrgelt haritud ja ülimalt kõrge pilotaažiga kunstihuviline otsib ja tihtipeale ka leiab igast pildist oma tõe. Näiteks on pildil lill. Tavaline lill. Maali ees seisja arutleb aga nii: ahaa, kas kunstnik ei püüdnud siin äkki suve oma hinges esile tuua? Võib-olla püüdiski.
Parbus naerab. Tuleb välja, et temagi üritas ühes Navitrolla maalis maailmakõiksust avastada: “Vaatasin ja vaatasin ning ütlesin, et kaelkirjakud on üleüldse ühed kosmilised loomad,” muheleb Ivo meenutades. “Nad ulatuvad nii palju teistest elukatest kõrgemale ja vaatavad selle maali peal ka üles. Tundub, et neil on mingi side kosmilise teispoolsusega.” Navitrolla olla selle jutu peale pisut mõelnud ja teatanud: “Vaata, siin on pingviin, kes midagi teistele loomadele seletab. Ja näed, siin vasakul on kuusemets, Pingviin keeras metsas mingi sita kokku ja tuli nüüd loomadele seletama, mis ta tegi. Tema jutt on aga nii jabur, et selle peale naeravad isegi sebrad. Kogu lugu!”
Nii et kosmilist kooskõla pole Navitrolla piltidest mõtet otsida. Kõik on täiesti lihtne, argine ja kodumaine.

Miks peaks lugema?

Parbuse kinnitusel ei peagi, kui tahtmist pole. Samas järgneb siinkohal umbes kakskümmend minutit selgitust laadis, kui värvika ja tervikliku ja huvitava natuuriga on tegu. Parbus ei jäta ka rääkimata, et Navitrolla hilisema loomingu mõistmiseks tuleb näha varasemat, mis kõik kenasti raamatus ära on trükitud. Pealegi on raamatus uued teosed, mis kunstnikule nõnda armsad, et ta neid müüa ei kavatsegi. “Seal on väga palju sellest mõnusast Võrumaalt pärit maailmamehest, kes ütleb, et tahab saada kõige kuulsamaks Eesti kunstnikuks maailmas,” paneb lõpetuseks pommi Ivo Parbus, kes on nüüd, pärast raamatu kirjutamist ilmselgelt Navitrolla hardunud austaja. “Kusjuures ta ju ongi seda juba praegu,” kinnitab Parbus.

Kuna allakirjutanud puhul on tegu ehtsa kunstivõhikuga (Viiralt ja Seppius ripuvad siiski koduseinal), siis ei julge ta ka vastu vaielda. Seda enam, et raamatus on olemas täiesti ehtne foto, kus Navitrolla jagab Mark Kalev Kostabile (teate, see ameerika mees) näpunäiteid ja nõuandeid. Kostabi kribib neid aga usina õpilasena märkmikku, et ükski Navitrolla öeldud sõna kaotsi ei läheks,
Vaat selline lugu.
*
Kes on Parbus?
Saaremaa mees, kes pealinnas elu mõtte leidis. Tuntud eelkõige Mustamäel kui linnaosa avalike suhete boss. Nüüd klaarib suhteid kesklinnas. On musta leiba oma pere lauale teeninud ka tuukri, administraatori, jms kultuursust nõudvate ametitega. Ilmselgelt kergekaalu-prominent, sest Juur ja Oja said ühes oma Ärapanijas tänu Parbuse pardiarmastusele terve saate prääksuda.
Parbuse hingel on ka selliste kuulsuste nagu Tauno Kangro ja Aapo Puki portreede kaante vahele kirjutamine.
*
Kes on Navitrolla?
Mees. Tartust ja Võrumaalt. Joonistab. Päris ilusaid jänkukesi, kutsusid, kaelkirjakuid, pingviine ja muid Võrumaa metsloomi. Tundub, et armastab värve ja oskab neid kokku panna. On ühele väliseesti kunstnikule näpunäiteid jaganud, mida ja kuidas lõuendile kanda. Seega kunstnik ja õpetaja.

Linnaleht 20.05.2005

Parbuse kohta saad lisaks lugeda siit:

http://www.epl.ee/artikkel/451296

Tags: | Posted in Tähtsad inimesed

One Response to “Navitrollast Navitrollata (ja Ivo Parbusest) 2005”

  1. Nina-online
    December 15th, 2009 at 09:54

    Jah, ilmselt nii see on

Leave a Reply