Jaagup Kreemi uus armastus on meri ja purjed

Jaagup Kreem käis sel suvel merel. Oli madrus ja esimene tüürimees kapten Matvere kahemastilises paadis. Jäi tormi kätte. Merehaigeks ei jäänud. Püüdis kaks ahvenat, neist üks olla oma 3,5-kilone olnud. Kasvatas endale tõelise meremehehabeme. Ja sõlmed on tal kah selged!

Kenasti päevitunud Jaagup räägib, et purjetamas käidi Soomemaal Turu saarestikus. Plaan olevat olnud ka Ahvenamaal Mariehamnis suurte puujahtide kokkutulekul (Ahvenamaa merepäevadel siis ilmselt) ära käia, aga karm Botnia lahe torm tõmbas sellele tagasihoidlikule plaanile kriipsu lainemühinal peale.
Sellegipoolest on Jaagup nädalase merereisiga rohkem kui rahul. Igatsusega silmis teatab ta, et ostab ka endale paadi, soovitatavalt samasuguse kui kapten Matverel – sauna, kajutite, kanepitrosside ja plaksuvate purjedega. Mitte küll kohe, vaid varsti, nii paari aasta pärast.
“See oli midagi uskumatut,” jagab Jaagup oma merevaimustust. “Mulle nii õudselt meeldib, kui laeva kannab tuul, mootor seisab, purjed on üleval – see on võimas tunne, vabaduse tunne,” maalib luuletaja Jaagup värsket elamust sõnadega õhku. “Kogu see mereasi on ilgelt kihvt!” jätkab ta juba ehtterminaatorliku tooni ja slängiga ning röögatab ühtäkki allakirjutanul kõrva lukku: “Te olete nagu Läti estraadibänd! Päris rõve tuleb see, uskuge mind!” Estraadibändiks sõimab Jaagup oma ansamblikaaslasi, kes nukuteatri uues uhkes õuesaalis parasjagu laval kõrguvale trepile (mis on osa uue, veel proovijärgus oleva noortemuusikali “Romeo & Julia” lavakujundusest) rivistuvad, et fotograafile poseerida. Termikast on vaja kavalehele või mingile sarnasele asjale üks korralik klantspilt teha. Sest bänd on selle muusikali juures väga, väga tähtis: “Romeo & Julia” muusika on sündinud Jaagupi ja Elmar Liitmaa koostööst.

Kapteni järsud käsklused

“Te olete nagu kamp, ma ei teagi öelda…” norib Jaagup bändipoiste kallal, kes ennast sugugi häirida ei lase. Teatrisaalis käib aga hirmus proovieelne sebimine: asju viiakse ja tuuakse, näitlejad ja muud teatritegelinskid saavad lava ees ja sees kokku ning lähevad jälle lahku jne. Jaagup tuleb sujuvalt tagasi oma merelkäigujutu juurde.
“Isa on mul saarlane ja saarlase veri on mul sees. Ja merehaigus… ma ei teagi, mis asi see on,” ütleb Jaagup. “Ei ole midagi mehisemat kui merel askeldada purjedega ja kõikide nende asjaga,” räägib Jaagup juba kui vana merekaru.
Ta tunnistab, et nii pikka merereisi, terve nädal jutti metsikul merel tuule ja laienete vallas, pole tal varem olnud. Seega justkui esimene kord ja värske kogemus. “Enne oma jahi ostmist tuleb mul vist väikelaevajuhi koolitus läbi teha,” arutleb Jaagup. Minul tekib aga küsimus, kas kapten Matverel, tõsisel mehel, oli ka hetki, kui ta maarotist madrusehakatist üle parda tahtnuks visata. Jaagup tunnistab, et esimestel päevadel võis kaptenil selline soov hinges mõnel korral tekkida. “Kaks esimest päeva oli nii kiire ja tal oli vist ka hirm, et äkki teen midagi valesti,” muigab Jaagup ja lisab, et kapten Matverel on kombeks käsklusi kõva häälega ja järsult jagada. “Aga pärast oli nii tore, kui kapten võttis suupilli…” Ja meri sillerdas, tuul paitas põski – paradiis missugune, elu nagu filmis.
Jaagup jätkab, et üks vahva ja meeldejääv asi selle purjetamise juures on ka logiraamatu täitmine. Tuleb välja, et kapten Matvere lubas madrus Kreemi kaptenite pärusmaale. Logiraamat on umbes nagu tavainimese päevik. Jaagupi sõnul täiendati logiraamatut nii iga viie-kuue tunni tagant. Kirja sai kõik, mis laeval tehti ja mida kirjutaja merel õõtsudes tundis.
“Nädal pole pikk aeg, aga kolmandal päeval tekkis niisugune jabur koduigatsus,” meenutab Jaagup. “Tahtsin jagada seda head tunnet ja ilu lähedastega, aga ei saanud.” Jaagupi naine ja lapsed olid samal ajal kenasti mandril kodu hoidmas nagu ühele merekaru perele kohane.
“Mõtle, kui lahe on seda logiraamatut viieteistkümne-kahekümne aasta pärast lugeda! Meenutada…” Ja siinkohal, kui Jaagup on hoo sisse saanud, sõnad ludinal voolama hakanud, teatab uus ja kallis digidiktofon kuivalt full. “Täis, ruumi pole, aitab küll, mine koju,” on diktofoni resoluutne sõnum pärast tühist 22-minutilist salvestamist. Ja allakirjutanu suures kotis pole ka ühtegi lisakassetti ega CD-d, sest digidiktofonides pole kohta, kuhu neid toppida! Juttu katki me siiski ei jäta, Jaagup on jutusoonel, seega läheme edasi vanamoodi – sõnu pastakaga paberile veeretades ja iseenda mälu pingutades. Mis tähendab ühtlasi, et allolev ei kandideeri enam puhtale ausale tõele.

Nagu esimene kord

Siiski, fakt, et Terminaatoril taas uus plaat on ilmunud, vastab tegelikkusele. Plaat nimega “Nagu esimene kord” jõudis müüki 19. mail. Vaikselt, suurema kisa ja kärata. Ilma telereklaami, muusikavideo ja suvetuurideta. Jaagup on esiteks kindel, et Termika tõelised fännid on plaadi, või siis kaks, endale juba muretsenud. Teiseks pole Terminaator reklaamiga tegelenud, sest Jaagupi arvates oleks kuidagi imelik iseennast kiita. “Tean, et see on natuke selline valehäbi,” püüab Jaagup oma suhtumist selgitada. “Tean, et koera saba kergitamine on ju koera enda asi, aga… Mul on kuidagi alati selline tunne, et kuidas ma siis hakkan nüüd ütlema, et meie plaat on jube hea…” on Jaagup hetkeks pisut häbelik. “See on siiani parim plaat, mis Termikal on ilmunud,” annab ta lõpuks uuele plaadile täiesti ausa hinnangu, häbenemata seekord koera saba hoogsalt liputamast. Ja kurdab kohe sinna otsa, et pidi paar päeva pärast plaadi ilmumist politseisse minema. Sest keegi (fänn?!) pakkus netis võimalust uut plaati täiesti tasuta ja igati autorite õigusi eirates alla tõmmata. “Politsei võttis selle avalduse menetlusse või mis iganes ja nüüd on kolm kuud vaikus olnud,” nendib Jaagup. Politsei peale ta viha ei pea, sest egas küberterroriste naljalt püüda saa.
“Nagu esimene kord” – kas armastus, kirg ja südamevalu? “Oi, seal armastus ainult kõlabki,” kinnitab Jaagup, et uue plaadi nimi on sisu väärt. Samas näitab Terminaator ka sellel plaadil oma sotsiaalsemat (kui igav sõna, kas pole?!) poolt ja kirub umbkeelseid ning pilab ühepäevastaare.
“Paar sellist lugu on jah, mis on kirjutatud inimeste lauslollusest. Mõ vse govorim po russki, no…” räägib Jaagup laulu “Ei kommentaari” sünnist. “Inimene, kes on, kuradima, siin eluaeg elanud, on poliitik… See suurriigi Å¡ovinism, see suurrahva Å¡ovinism, see käib mulle närvidele. Ilgelt! Sa võid olla ju suure rahva liige, aga kui sa oled sellisel väiksel ilusal maal, siis… Kurat võtaks, no ei ole nii raske keelt ära õppida. Mina räägin viit keelt,” toob Jaagup näite. “Eesti, vene, soome, inglise ja natukene hispaania keelt. Hispaania keelt ma veel tegelikult ei räägi, aga ma õpin. See peaks esimene asi olema, uhkuse asi olema, et sa suudad kohalikele nende omas keeles vastu öelda. Mitte, et “ei kommentaari”. “N… b…,” kommenteerib Jaagup “ei kommentaarisid” nende omas mahlakas keeles (kirjamusta see sisukas väljend paraku ei kannata – toim.).

Enneolematu vaatemäng

Eesti igapäevast elu on sisse lauldud ka loosse “Superstaar”. See on lugu tõsielusarjade sünnitet uutest telenägudest, uutest “staaridest”. “See on halenaljakas, et inimene käib seal saates ära ja siis saab temast arvamusliider. Tema käest küsitakse nõu, kurat, kui euribor tõuseb: “Baari-Paavo, mida me peaks tegema?” Kurat! Debiilne lugu, sellepärast et… TÅ¡au!” tervitab Jaagup saali sisenenud Taavi Tõnissoni (nukuteatri näitleja), kel peas värsked rastapatsid. Taavi pea meenutab vägisi üht korralikku hästi sissetöötatud põrandanuustikut. Sellist ilusat ja praktilist. Jaagupile ja kõigile teistele saalis olijatele meeldivad Taavi patsid kah.
Taavi, muide, oli sügisel üks Romeo rolli osatäitja kandidaatidest (vaata ka 6. jaanuari Linnalehte). Laulis hästi. Nüüd mängib muusikalis kellegi Beni rolli.
“Sellest tuleb midagi erilist,” lubab Jaagup enneolematut vaatemängu neile, kes endale “Romeo & Julia” pileti hankida suudavad. Esimesed etendused on juba otsast otsani välja müüdud. Vabad on ainult nukuteatri kõrval asuva Toompea nõlva seisu- ja katusekohad. Jaagupil endal laval hakkama saada veel ka Merci ehk Romeo parima sõbra Mercurio vastutusrikka osaga. “Mulle mu roll meeldib,” muheleb Jaagup. “Olen eluaeg mänginud poisikesi, nüüd on tõsisem roll. Ma saan seal surma ka, see on lahe.”

Kaks Juliat

Lisaks Jaagupile näeb ja kuuleb “Romeos & Julias” ka noort rokkstaari Kristjan Kasearu (Romeo rollis), linnateatri näitlejat Hele Kõret (Juliana) ja Liisi Koiksonit (samuti Juliana). Jaagupi sõnul tasub muide mõlemat noort lauljannat kuulata-vaadata ehk siis käia ära kahel etendusel. Liisi ja Hele laulavad ja mängivad Juliat vaheldumisi. “See Julia, kes on Hele, on teistsugune kui Liisi Julia – nad on hoopis erinevad ja neid mõlemaid on jube huvitav vaadata!”
Kristjan on Romeo aga nii augustikuu pimedatel suveõhtutel kui ka septembrikuu etendustel ning kui hästi läheb – ja miks ei peakski? -, siis ka tuleval suvel ja ületuleval jne.
Kui Linnalehe lugeja mäletab, siis kaaluti muusikali sünni alguses, läinud lumeta talvel (vaata jällegi 6. jaanuari Linnalehte), päris tõsiselt Julia rolli hoopis Tatjana Mihhailovat, ehk artistinimega JZ Belle’i. Mis siis Tanjaga juhtus?
“Temaga juhtus Lauri Laubre (JZ Belle’i produtsent – toim.),” on Jaagup otsekohene.
Vaat nii! Juhtub siin ilmas ikka igasuguseid naljakaid asju.

*

Terminaatori juubel on tulekul

Jaagup Kreemi ansambel Terminaator saab tuleval aastal 20. aastaseks. Jaagup oli Termika asutamise ajal kõigest (või juba) 13. aastane!
“24. veebruaril 1987. aastal oli ansambli esimene esinemine,” ütleb Jaagup. “Marguse suusabaasis Otepääl. Mängisime oma klassikaaslastele, oli suusanädal.” Vot!
Jaagup lubab bändi juubelit ka üldrahvalikult tähistada. Mitte küll paraadiga Vabaduse väljakul, kuigi 24. veebruaril kukub kell, aga näiteks katusekontserdiga ja suvel, et nii fännidel kui ka bändil laval mõnus ja soe oleks. Näiteks välisministeeriumi katusel vanade heade aegade eeskujul.

Linnaleht 11.08.2006