Subscribe to RSS Feed

Jaanus Rahumäe KGB salajane fotokogu

on December 4th, 2008 by Merike

Raamatulettidel on sellest nädalast (jaanuar 2006) kümnete uue ja trükilõhnaliste raamatute vahel ka üks kena pildiraamat. Pehmekaaneline. Ãœsna paks ja kallis. Ärevust tekitava pealkirjaga “Ärkamisaeg läbi KGB fotosilma”. KGB on trükitud suurelt ja punaselt. Nii nagu peab.

Fotod on, nagu raamatu pealkirigi ütleb, üles võtnud KGB (vene aja salaasutus, mis meid jälgis, kardinate vahelt piilus, kõik kirja pani ja siis õiges kohas ette kandis) agendid. Nad olid igati tublid – piltidel on kenasti olemas kõik kaheksakümnendate aastate lõpus toimunud rahvamiitingud ja piketid. Toredaid fotosid on Hirvepargi miitingutest, Tartu muinsuskaitsepäevadest, erinevatest pikettidest, pastor Meri matusest, lauluväljaku suurkontserdist jne.
Seejuures on agendid pildile võtnud nii tavalisi inimesi kui ka ajakirjanikke ja fotograafe, kes käisid üritusi ühe või teise väljaande jaoks talletamas. Piltidel on ka kõiksugused taasiseseisvumisaja võtmetegelased: nii noor Edgar, Mart, Lagle, Trivimi, Tunne kui ka Jevgeni. Ehk siis Kogan, kes toona vastukaaluks Rahvarinde liikumisele korraldas Interrinnet. Viimase ühenduse aktsioonid on KGB kah jäädvustanud.

“Oleg”

Raamatus esitletavad salafotod on pärit aga ühest KGB väga salajasest kogust, mis oli aastaid riigikogulase Jaanus Rahumägi käes hoiul. Rahumägi kätte sattus kogu aga kuumadel üheksakümnendate algusaastatel salapärase “Olegi” vahendusel. Peaaegu juhuslikult, ütleb Rahumägi ise. “Mul tekkis temaga usalduslik suhe. Ta aitas mul eesti poisse koolitada.” Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et toona loodi julgetest Maarjamaa poistest Toompeal eriteenistus. Poiste ülesandeks oli kaitsta meie poliitikuid. Poisid vajasid aga lisaks vaprusele asjakohast koolitust. “Kuid kust võtta Eesti soost mehi, kes tunnevad julgeolekusüsteemi tervikuna? Ainuke võimalus oli otsida neid KGB töötajate hulgast.” Koostööaltilt KGB ohvitserilt saigi Rahumägi teada, et saadaval on üks tore salakogu. “Arvan, et eks suudeti tarkade inimestena taibata, et neist noortest saavad tulevikus tegijad. See tähendab, et poistele mingi teene osutamine oli kasulik. Tuletage meelde – nõukogude ajal niimoodi ju mõeldigi – kommikarp vorsti vastu.”
Mida “Oleg” vorsti vastu sai, jääb saladuseks. Ka täna. Rahumägi kinnitusel sai ta pildikogu enda valdusesse täiesti tasuta.

Esimene, kui mitte ainuke

Küll on Rahumägi kindel… või õigemini arvab, et ega tema ainus ole, kes sai KGB materjali enda valdusesse. Vähegi nutikamad KGB töötajad nägid ju oma silmaga, et Eestit ei õnnestu enam kaua rahvaste sõpruse liidus hoida. Ja KGB endagi tulevik oli kõike muud kui roosiline.
“Mulle jäi sel ajal mulje, et üle anti vaid arhiivi üks osa. Tal võis veel midagi olla, aga see oli toonane mulje, mis ei pruugi tõsi olla.” Iseenesest on see ju päris loogiline, et kohalikku elu tundvad kagebeelased tegid mõne huvitavama materjali siinsamas leivaks. Seega võib lisaks Rahumägi KGB fotokogule ka mõne teise “tähtsa inimese” kodukapis mõni huvitav asi “tolmu koguda”. Või siis igapäevases kasutuses olla. See viimane on siiski oletus. Mingit dokumentaalset kinnitust sellele pole. Kirjanduslik liialdus allakirjutanu sulest!
Samas… Rahumägi, keda võib rahumeeli nimetada julgeolekueksperdiks, oletab ise sama.
“Tolleaegsed võimukandjad ei saanud ju nii lollid olla, et nad… Ma ei usu, et kui tekkis võimalus saada mingit materjali, siis… Et kui pakuti, siis ei võetud. Keeldun seda uskumast! Olin siis 27-aastane lihtne karatetreener. Mul ei olnud mingit ühiskondlikku positsiooni – ja mina sain võimaluse. Küllap see avanes ka neile, kes kandsid tol ajal võimu. See on minu isiklik, subjektiivne arvamus!”

Tulekindel seif

Rahumägi usub veel, et ega KGB materjalidel – ükskõik kui kuumad need 15 aasta eest ka ei tundunud -praegu enam mingit jõudu ei ole. Ajad on muutunud, Eesti on muutunud ja see, mis varem igal korralikul eestlasel harja tulipunaseks oleks ajanud, paneb täna vaid õlgu kehitama.
“Asjad, mida peeti kompromiteerivaks nõukogude ajal, pole enam kahjulikud. Kõike on võimalik nüüd selgitada, sest ühiskond on oluliselt tolerantsem. Isegi tollal tehtud sigadustel pole enam reaalset tähendust. Kui vaadata eelmist aastat – millised sigadused siis kõik välja tulid – ja ikka ei juhtunud midagi! Miks peaksid siis aastatetagused sigadused täna mingit furoori tekitama?!”
Seetõttu soovitab või õigemini kutsub Rahumägi kõiki salakogude omanikke üles neid riigiarhiivile üle andma. “Seal on nende õige koht. Ka seaduse mõttes. Ja kordan üle: nendel materjalidel pole enam mingit jõudu! See on ajalugu. Pole põhjust karta!”
Sellegipoolest võttis Rahumägi isegi enne fotokogu avalikustamist mõned ettevaatusabinõud tarvitusele. Peitis selle kenasti ühte salajasse ja tulekindlasse pangaseifi. Sest fotosid nägemata ei pruugi ju uskuda, et need on vägagi süütukesed. Ainuüksi KGB salamaterjalide avalikustamise uudis võinuks mõnel vanemaealisel kodanikul kõhu lahti teha. Või muidu ulakaid mõtteid tekitada.
“Arvestasin, et mõnel segase meelelaadiga inimesel võib tulla… Noh, see võiks tekitada mingeid emotsioone. Selle vältimiseks ja kogu kaitsmiseks viisingi kogu panka.”

Kingitus

Selge. Küll aga tekib küsimus, miks neid fotosid nii kaua peidus hoiti. Elu on siinmail ikka juba päris pikka aega rahulik ja omaaegseid hirmegi meenutatakse juba muige ja naeruga. “Esiteks arvan, et ühiskond on asjast rääkimiseks küps. Võime seda käsitleda kui üht ajaloo etappi.” Teiseks oli Rahumägi KGB fotokogu olemasolu peaaegu unustanud. Läinud suvel võttis ta aga ette oma “sahtlite” korrastamise. Otsis midagi tähtsat. Muuhulgas sattusid talle pihku ka need fotod.
“Konsulteerisin ja algne mõte oli, et paneks pildid 20. augustiks veebilehele üles. Seal saanuks siis igaüks neid vaadata. See olnuks tore kingitus taasiseseisvumispäevaks.” Hea mõte jäi aga suure suve tõttu ellu viimata. Lõpuks pakkus Ekspressi kirjastus välja võimaluse pildid kaante vahele trükkida. Ja siin ta nüüd ongi. Maksab 165 krooni. Päris kallis.
“Trükkimise kulu on suur – selle alla kuuluvad autorite tasud ja paber.”
Kes saab autoritasu?
“See, kes välja andis.”
Nii et Jaanus Rahumägi ei saa raamatu müügitulust osa?
“Minul on muud huvid. Minu jaoks on suurim väärtus selles, et kui ühel hetkel ületame 40. aasta künnise, siis mõtleme, mis jälg meist siia jääb. Me kõik mõtleme nii. Mis puutub rahasse – see pole üldse tähtis!”

*

Katkeid 90-minutilisest intervjuust

Ütlete, et need fotod, kogu pildikogu on süütu. Miks te siis aastani 2005 ootasite ja alles nüüd fotokogu olemasolu avalikustasite?

Ma polnud kindel, kuidas Eesti ühiskond sellesse suhtub. Et äkki oleks ühiskond… või õigemini ajakirjanikud hakanud mind süüdistama, kahtlustama, et nagunii on seal veel midagi – miks sa kõike lagedale ei too?

Aga see mõte, küsimus tekib ka praegu. Mis teil seal kodus veel huvitavat on?

(ei vasta)

Küla peal räägitakse, et nägite fotokogu peitmisega kõvasti vaeva? Et kartsite pisut? Muretsesite?

Eriteenistus on jah selline asi, et sinna juurde käib jäämäe-suurune laviin kuulujutte. See käib asja juurde, olen sellega arvestanud.

Ei peitnud siis või?

Loomulikult oli sel ajal igasugune info kullahinnas. Seda pole mõtet salata. Aga pean ütlema, et see konkreetne kogu ei aidanud mind väga palju edasi. See on puht ajalooline kogu, ilma igasuguse kaitseomaduseta.

Kui tavaline inimene, kel on Toompeale asja ainult kooliekskursiooni saatjana, oleks meedias teatanud, et tema käsutuses on KGB materjalid – kas siis ilmunuks tema ukse taha Mehed Mustas?

Tänapäeval on Eesti Vabariigis selliste meeste vastu olemas mitte lihtsalt rohtu, vaid mürki!

Ega ma mafioosnike mõelnud, vaid neid teisi… noh, Mehi Mustas?

Meie oma jõustruktuure pole vaja karta. Nemad teavad, et räägin tõtt.

Linnaleht 13.01.2006

Tags: | Posted in Tähtsad inimesed

Leave a Reply