Subscribe to RSS Feed

2006 – Püstolreporter Andres Raid ei jää kunagi pensionile

on December 4th, 2008 by Merike

Omaaegne tuntuim ja kardetuim telereporter Andres Raid on teles tagasi. Tõstmas riigitelevisiooni ainsa krimisaate “Avatud toimiku” taset ja vaadatavust.

“Ei ole ma kuskil kadunud olnud,” ütleb Andres ise ja teatab, et kolleegide, sõprade ja lähedaste jaoks on ta kogu see aeg olemas olnud. “Olen palju õppinud, töötan väga toredas seltskonnas,” lisab ta siiski.
Andres Raidi nimi on hästi tuttav eelkõige praegustele pensionieelikutele ehk siis neile, kes ammustel kaheksakümnendatel inimesteks kasvasid. Noorem põlvkond kehitab Raidi nime kuuldes õlgu ja küsib imestunult: kes see veel on?
Neile viimastele teadmiseks – Andres Raid tuli omal ajal telesse Maire Aunaste (Mairel on ETV-s oma show – sotsiaalse alatooniga naistekas “Meie”) kutsel. Oma kakskümmend aastat tagasi. Andres alustas tööd aktuaalse kaamera uudistereporterina ja tõusis kiiresti täheks. Nõukaaja lõpuks oli ta juba sedavõrd tehtud mees, et temast kõigil reporteriahakatistel eeskuju kästi võtta. Vahepeal õppis ta isegi teletegemise kunsti (massikommunikatsiooni) USA-s. 18 aastat tagasi oli see kõva sõna.
Taasiseseisvumise tulles tekkis ETV kõrvale aga hulganisti kommertskanaleid ja teletegemistes hakkas esimest viiulit mängima raha, mitte sisu ja kvaliteet. Siis jättiski Andres Gonsiori tänava telemaja kus seda ja teist ning tegeles edasi ühe-koma-teisega, pannes käe külge isegi õppekavadele ja õpikute kirjastamisele. Viimasega on ta siiani seotud. Lisaks tegeleb Raid kodanikuõpetuse jagamisega gümnaasiumiastmele. Missioonitundest, ütleb Andres ise.
Kõige selle juures seikles Andres veel ka maailma mööda ringi. Seda nii autode, lennukite kui paatidega. Kord sadas ta koos oma sõbraga brittide maal taevast alla. Ellu jäi. Terveks kah.

Kehv äraütleja

Omaaegne ETV püstolreporter on iseendast rääkides aga üsna tagasihoidlik.
“Mis seal ikka tutvustada, eks kõigil tuttavaid niigi küll ja küll, hoiaksin pigem madalat profiili,” ütleb Andres Raid. “Mis sa siin ikka ütled, parem olla vait ja näida lollina, kui teha suu lahti ja hajutada viimnegi kahtluse raas.”
Nojah, igatahes ütles ta mõned aastad tagasi Eesti kollase ajakirjanduse lipulaevale, et ta ei tahagi enam ekraanile. “Ekraanile ma küll enam ei trügiks. Ei taha… täitsa tõsiselt. Olen oma lõusta näinud küll ja küll.”
Toona jättis Andres targu ütlemata, et televisioon on sõltuvus, mida ravida ei anna, ning haigus, mis kunagi üle ei lähe. Ilmselt just sellepärast ei suutnud ta seekord ETV pakkumisele selga keerata. Siiski teatab ta veel nüüdki, et tegelikult ta nii väga sinna telesse tagasi ei tahtnudki.
“Ega ei tahtnud küll, olen vist kehv äraütleja,” tunnistab Andres. “Otsus ei tulnud kohe ja ma teen seda ikka põhitöö kõrvalt.”
Kuigi Raidi pole ammu nähtud, sosistatakse telemaja pikkades koridorides, et nüüd võivad ülejäänud telekrimi-mehed pillid kotti panna – nagunii ei suuda nad enam vaatajaid hoida.
“See on küll rumal jutt, nad kõik ju toredad ja tublid tegijad!” vihastab Raid. Vist küll südamest. “Lisaks, kuidas küll selgeks teha, et see on meeskonnatöö, kus vähemtähtsaid lülisid ei ole. Põhimõtteliselt ei ole!”
Selge see, aga… Karm tõde on, et saatejuht on see, kes inimesi ekraani ette tõmbab. Kui saatejuhis ikka seda “miskit” pole, jääb ka vaataja ükskõikseks.
Siiani on avalik õiguslik “Avatud toimik” pidanud aga oma konkurentide kukalt vaatama. Kanal2 rabas Võsa Petsiga, TV3 oli mingi perioodi jooksul lihtsalt üks edukas kanal, mida vaadati alati, kui sealt midagigi vaadata oli. Millega Andres, lisaks siis enda Å¡armile, vaatajat üllatada, meelitada, kinni hoida kavatseb?
“Ãœllatada tahaks meeldivalt, see on vastus küsimusele “kuidas”;” lubab Andres. “ETV ei peaks avalik-õigusliku kanalina minu sügava veendumuse järgi konkureerima vaatajate pärast mitte kellegagi;” ütleb Andres välja ilmselt tuhandete maksumaksjate soovunelma. Andres jätkab: “Eesmärgid on ABSOLUUTSELT erinevad – kommertsjaamadel raha, ETV-l peaks olema roll inimeste maailmapildi avardamisel. See on pikk jutt,” lõpetab Andres oma nägemuse ETV-st just kõige huvitavamalt kohal ära, jättes aga küsimusele vastamata. Küsime uuesti. Milliseks siis “Avatud toimik” ikkagi muutub?
“Saade muutub, kui seda muudetakse,” muutub Andres õpetlikuks. “Tunneli lõpus peaks ikka valgus paistma, aitaks ehk midagi mõista ja millestki aru saada. Konkurentsi katsuks asendada koostööga, täpsus ja arusaadavus võiksid norm olla.”

Actionit ei luba

Andres on siin ilmas juba pool sajandit elanud ja tarkust kogunud. Pool sajandit on paras aeg, et üks mees rahulikumat elu võiks tahta. Vähemalt on mitmed tuntud telemehed-naised – nimesid me ei nimeta – pärast kirgliku noorpõlve, “pehmete” saadete juures maandunud. Aga Andres, näe, ei kipugi tasa-targu stuudios jutusaadet juhtima, vaid lendab otse sündmuste, vere ja higi ning inimliku valu keskele.
“Sündmuste keskel elame me niikuinii, vaim tundub veel värske olevat – nö actionit ma aga taga ajama ei lähe, on muidki asju, mis rahulikult, tihti ka märkamatult kulgevad, aga meie elu enam mõjutavad, kui avarii umbtänavas,” ütleb Andres. “Öeldakse, et mõistus tuleb koos aastatega, minu puhul tulevad aastad võib-olla üksi.”
Veri, laibad, kurjad inimesed ja õnnetud purustatud pered jätab Andres, oma sõnade kohaselt, kolleegide hooleks.
“Nagu ütlesin, on elu tunduvalt kirevam ja pilt sellest nagu jääks meil täielikust õnnest puudu kord nöör, kord seep või taburet, on kurjast.”

Isakaväline rasedus

Vaat nii! Aga… On asju, millest Raidi puhul kuidagi rääkimata ei saa jätta. Näiteks kui toksida Andrese nimi neti-otsingusse, siis võib arvuti kinni joosta – Andres Raid on kuum nimi. Otsingumootor viskab teile näkku umbes tuhat viissada viidet lugudele, milles Andres on peaosaline. Ja need viited, teate, on, hm, sellised lõbusad:
“Andres Raid tegi hädamaandumise”
“Roolijoodik Raid: mind lavastati süüdi”
“Andres Raid peab tasuma hiigelvõla”
“Andres Raid ETV juhiks”
“Raid: üle 35-aastased peaksid surnud olema”
“Džiibiga ümber maailma”
“Andres Raidil uus suhe”
“Andres Raidil sünnib seitsmes laps?”
Ja nii muudkui edasi ja edasi, lõppu pole nähagi. Päris põnev elu sel Andresel. Keegi ei saa öelda, et tema elu pole täisvereline olnud, et ta täiel rinnal elu ei naudi. Kust see energia tuleb? Ja kuivõrd neis pealkirjades ka tõtt on?
“Eks osadel asjadel on tõepõhi ka all – ise tead, kuidas jutud tekivad, missuguse kiirusega nad levivad ja kuidas nad selle levi tingimustes muutuvad. “Kuule – Raidil sünnib seitsmes laps… Praegugi vaevab mind isakaväline rasedus… Meestel ei sünni lapsi! Aga noh, eks igaüks kirjutab oma arusaamist pidi. Mina arvan siiani, et siirus ja täpsus, heasoovlikkus ja eelarvamustevaba suhtumine ei ole iseloomu nõrkuse tunnuseks,” jääb Andres lõpuks ikkagi soliidseks, kuigi nii mõnigi neist pealkirjade all peidus olevates kirjutistest on solvava tooniga. Sisust rääkimata.

Keegi pole kaitstud

Üks küsimus kripeldab siiski hingel, miks Andres ikkagi sinna ETV juhiks kippus?
See ju amet, millega nii mõnigi oma hambad on murdnud? Muide, teiste hulgas kippusid sellesse ametisse ka Priskilla Mändmets, Mark Soosaar ja Allan Alaküla.
“Ega ma seda ju tõsiselt mõelnud!”
Ahah! No teekski siis lõpetuseks pisut tõsist juttu ka. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis telekaamera jäädvustada ja tele näidata kõike ja kõiki, mis objektiivi ette jäi, siis nüüd kehtivad meil inimõigused ja õigus privaatsusele ning inimesed teavad seda vägagi hästi. Mis tähendab, et kaamerad ei saagi enam kõike pildile ja reporter ei pääsegi enam kõiki küsitlema. Seetõttu on Andrese kolleegid (ega neid väga palju polegi) läinud kergema vastupanu teed – videole jäädvustatakse vaid purjus nagamanne, narkouimas beibesid ja lootusetuid parme. Seejuures tehakse seda üsna süüdimatult ja hoolimatult. Mida Andres asjast arvab? On see tema arust ainus võimalus, et televaatajat köita ja talle uimastavat emotsiooni pakkuda.
“Ei ole õige. Tuleb kuuldu meelde: “Te ei tea, mida see tähendab, kui viiekesi maaslamajat jalgadega pekstakse… Mina tean… Olen peksnud!” Me keegi pole õnnetuste, masenduse ja meeleheite eest kaitstud. Selle kallal ilkumine mõjub (mulle) õõvastavalt. Katsugem mõista ja võimalusel aidata, selleks peab tugevam olema, muidu jäämegi telliseid lihvima ja teemante lõhkuma. Aga… Meil on häid inimesi õnneks küll!”

Linnaleht 01.12.2006

Tags: | Posted in Tähtsad inimesed

Leave a Reply