Subscribe to RSS Feed

Koerterannad – kas ainult linnukese pärast

on December 12th, 2008 by Merike

Läinudnädalasel ringkäigul (2005 mai) Tallinna ümbruse randades ei piirdunud Linnaleht vaid inimestele mõeldud puhkepaikadega, sest inimestel on sõbrad, kes tahavad ka vahel kasuka märjaks teha.

Et ma möödunud nädalal neli randa enne ametliku tööpäeva lõppu läbi kõndida jõudsin, kuid rannamõnudest veel loobuda ei raatsinud, võtsin käigupealt vastu otsuse teha ülevaade ka meie ametlikest koerarandadest. Koerte ujutamiskohtadest, et nüüd täpne olla. Et aga kirjeldus koerarandadest ikka aus oleks, lippasin kodust läbi ja pakkisin autosse ka oma Komissar Kätsu (nimi pandud ikka “selle” Rexi auks), et ta mulle igas ujutamiskohas räägiks, mida üks koer asjast arvab.

ujuv koer

Merivälja

Esimese koerteranna leian Merivälja muuli Viimsi-poolsest otsast. Kohe bssipeatusest ja muulist paremal Tee pealt on näha ka vastav silt ja prügikast koerakaka jaoks ning kilekotid selle ärakorjamiseks.

Koertele mõeldud rannariba on mõnusalt liivane. Saab kaevata, ütleb Kätsu. Veega randa uhutud toekad puuoksad on mõnusad närida, mõmiseb Kätsu järgmiseks üht eriti jämedat oksa nätsutama hakates. Vesi on kah parasjagu märg.
Nii et koer on ranna heaks kiitnud?
Peaaegu, uriseb Kätsu nüüd. Kui neid luiki seal ujumas poleks ja kaht mutikest siin kõndimas. Esimesi ei luba sa mul taga ajada ja ma lähen närviliseks. Teised vaatavad mind ja sind kurja pilguga, kuigi me sinu jutu järgi igati õiges kohas oleme, arvab loom.
Ma tahaks sind kaitsta, nuriseb koer nüüd õige häälekalt. Mis tähenda, et viimane aeg on siit jalga lasta.

Russalka

Koeri peaks tohtima ujutada Russalka taga. Seisame koos Kätsuga ja vaatame nõutult ringi. Vasakul paistab vanalinn, paremal kaugel Pirita. Nende vahele jääb liiv ja kümneid jalutajaid. Pole ühtki silti, mis koeraranna kätte osutaks.
Olukorra päästab jälge võtma koolitatud koer, kes soovitab lihtsalt otsida. Äkki on talvetormid kõik atribuudid endaga kaasa viinud.
Kätsu hea nina (mille üle iga narkokoergi uhke oleks) viib mind lõpuks betoonseina juurde – ja seal see ongi. Veest ja tuulest vintsutatud koeraranna prügikast. Nukralt kummuli, jurakas betoonking õieli taeva poole. Seesama, mis sügisel fanfaarihelide saatel püstitati ja siis unustati.

Sepa tänav

Kopli penide supluspaik asub sepa tänava lõpus, mis asub aga Kopli liinidel. Lugesite õigesti: Kopli liinidel. Koerarannaga Sepa tänav lõppebki. Siin on tallel kõik, mis vaja. Isegi pink on koerainimeste jaoks olemas,
Pingile ei õnnestu mul siiski istuda, sest kaks koerteta daami on selle hõivanud, lõkke süüdanud ning asunud õlle saatel merevaadet nautima. Kevad ju.
Ega me siia istuma tulnudki, nuriseb Kätsu etteheitvalt. OK! Ujuma!
Ei lähe, koer vastu. Miks mitte? Tee silmad lahti, õpetab loom. Nii ongi – kivid ja vana betoonirisu?! Koerte ujumiskohaks on märgitud selle rannariba kõige kivisem osa. Vette ei tõsta ükski koer isegi vägisi siin oma jalga, kuna see võib sellises kiviprahis kergesti pooleks minna.
See üks linnukese pärast tehtud rand, ütleb Kätsu kurvalt. Mis, mis? Linnukese pärast, et saaks kirja ja ka kõik koerad siin Kopli liinidel hääletama, veab koer mind autosse tagasi. Tark koer!

Haabersti

Seda viimast koeraranda tuli meil samuti otsida. Seekord polnud abi isegi Kätsu heast lõhnatajust, abi tuli hoopis internetist. Haabersti koerte ujutamisplats asub Stroomi rannast Haabersti poole, kirjutab Tallinna linnavalitsuse kodulehekülg. Ahah! Mõned valepöörded ja sissesõidud ning avastan end Meremeeste haigla tagant ühe kõrtsi juurest. Kenake asfalttee viib kuhugi kaugusesse, otse õhtupäikesesse. Romantika!
Seda teed pidi jõuab Stroomi ranna tagumisse parklani. Ja siin, kohas, kus lõpeb Stroomi supelrand ja algab räpane tühermaa, võite süümepiinu tundmata oma koera ujutadagi.

koer2

Kätsule meeldib. Lõhnu on tuhandeid. Siin tõstis bullterjer jalga, siin kükitas spits. See on saksakas, kiljub Kätsu rõõmust suure mudase augu kõrval ning küsib, kellele too lopergune jälg ja mõnus lõhn kuulub. See, kallis koer, on hobune – see poni seal, näed?! Nendega tuleb sul siin randa ja maid jagada. Kas nad on kurjad? Ei! Pealegi, rahustan koera, kui sa nende peale südamest haugatad, panevad nad kõigi nelja tuule poole kapakuga punuma. Ja rand on sinu päralt. Meri kah.
Lahe, siin mulle meeldib, raputab Kätsu end suurest vaimustusest nii, et merevesi liivaste sädelevate vihmapiiskadena igasse ilmakaarde lendab. Kas me tuleme siia veel? Tuleme!

Linnaleht, 10.05. 2005

Tags: | Posted in Loomalood

Leave a Reply