Kuidas püüda hiirt? Ehe reportaaž otse sündmuskohalt!

Mida teha, kui hiired kodurahu rikkuma kipuvad? Variant üks: hiired ära kodustada. Variant kaks: kass muretseda. Variant kolm: hiirelõks või -mürk majja tuua.  Variant üks ei sobi ilmselt enamikule normaalsetest naisterahvastest. Eriti kui hiir on vaktsineerimata ja pole sama tõupuhtas kui naabri labrador.
Variant kaks on täiesti realiseeritav, kuid paraku ei mahu vähemalt meie Härra Küpsis köögi kapi alla hiirt püüdma. Seega jääb üle ainult kolmas variant ja sedagi osaliselt.
Mürki meie majja tuua ei saa, kuigi sellega oleks hiiremure kiirelt murtud. Miks? Sest mürgist uimane hiir võib keset tuba otse Härra Küpsisele suhu kõndida ja kassist (Härra Küpsis on kõuts, kui keegi sellest veel aru ei saanud – pikakarvaline nõmme kollane) lahtisaamist plaanis pole. Niisiis poodi hiirelõksu järele!

Tappa või mitte tappa?

Enne ostutretti tuli aga majarahvaga nõu pidada, missuguse lõksuga püüda: kas sellisega, mis tapab või mis juustuvarga ellu jätab. Otsus kaldus hiiresõbraliku lõksu kasuks. Hiiresõbralik lõks on puuritaoline. Hiir läheb sinna sisse juustu sööma ja siis kukub uks plaksti tema selja taga kinni. Seepeale viiakse puuri püütud hiir parki või kuskile mujale oma kodust kaugemale ja lastakse uusi jahimaid otsima.

Kodu lähedal asuvas superpoes selgus, et hiirepuure seal müügil polegi. Küll oli saadaval mitut sorti hiire- ja rotimürki ning tavalised hiirelõksud (2 tk pakis, hind 19.90 krooni). Muide, hiirlõksud-mürgid leiab üles kauplustes kodukeemia riiulitelt.
Kuigi otsisin hiirepuuri, ostsin selle lihtsa lõksu ikkagi ära, sest… Noh, tundsin, et veel üht ööd koos seina sees krõbistava hiirega ma vastu ei peaks. Kas mina või tema!

Igaks juhuks vaatasin ka Selveri lemmikloomapoodi. Seal lõkse ei müüdud, hiirepuure oli aga igas suuruses. Tõsi, neid puure saanuks kaasa haarata ainult koos hiirte, rottide või seebudega – aga kes see ikka metsa puid kaasa võtab.

Kuna olen suur loomasõber ja minu arvates väärib võimalust isegi üks väike vastik hiir, siis sõitsin veel ka linna teise otsas, järgmisesse hiigelpoodi. Paraku polnud sealgi puure. Küll oli seal müügil nii klassikaline lõks (3 tk pakis, hind 15 krooni) kui ka ülimoodne plastmassist lõks, mis nägi välja nagu kastanjett (2 tk pakis, hind 29.90 krooni). Ostsin selle kastanjeti kaasa, eks siis näis, mis hiirele rohkem meeldib…

Nüüd juba kaks lõksukomplekti kotis, astusin läbi ka sama keskuse eripoest. Lõksuvalik oli seal vägev. Müügil oli nii suur rotilõks (52.90 krooni) kui ka tavaline, aga “juustuga” Viktori-nimeline hiirelõks (2 tk pakis, hind 31.90 krooni). Lisaks müüdi seal tuubis hiireliimi (37.90 krooni).
Liimi kasutusõpetus oli karm: liim papitükile, juustutükk keskele ja siis ootad, millal hiir papile kõnnib ja sinna jalgupidi kinni jääb, ning kui sa selle lõksu juures ei valva, siis ilmselt ka nälga sureb. See liim jäi minust poodi, küll ostsin kaasa Viktori. Sellel on ehtsa juustu asemel söödaks hiirt meelitava aroomiga plastmassitükk.
Hiiresõbraliku puurilõksu otsimisest loobusin, sest kaua sa ikka ühe hiire pärast mööda pealinna poode ringi jooksed.

Ehtne juust on parim

Kodus otsustasin kõik kolm lõksu korraga üles panna, et hiir saaks ise valida. Härra Küpsis uudistas mõnda aega lõksude sättimist, haigutas ja tõmbas end siis diivanil kerra. Sai ilmselt aru, et tema ei pea algaval ööl valves olema.

Asetasin lõksud otse köögivalamu all oleva hiireaugu ette – selle näris hiir kapi sisse, et pääseda värskeid kartuleid varastama – ja jäin üks kõrv kikkis ootama. Umbes kakskümmend minutit hiljem kõlas esimene klõpsatus. Ãœks lõksudest, see kõige tavalisem, oli kinni langenud, pool juustu oli muidugi kadunud ja hiirest polnud halli haisugi. Vinnastasin lõksu uuesti.

Tunnike hiljem käis taas laks ja bingo! – minu närve söönud hiir lamas lõksu kõrval siruli maas ega liigutanud oimugi. Oli teine sihuke suur ja priske ning läikiva karvaga, lausa hale hakkas temast… Aga eks ta oli ikka ise süüdi, et vales majas kartulivargil käis.
Edukaks hiirepüüdjaks osutus see kõige tavalisem, ehtsa juustusöödaga hiirelõks.

Muide, plastmasslõksust hoidis hiir eemale, ei puutunud isegi isuäratavat ja tugevalt lõhnavat singiga toorjuustu. Kauge kaarega kõndis hiir mööda ka libajuustuga Viktorist. Millegipärast usun aga, et see teeks oma töö ära küll, kui kõrval ehtsa maiusega lõksu pole. Plastmasslõks on aga välimuselt juba selline suur ja ähvardav, et töötab pigem hernehirmutisena kui meelitajana.

Linnaleht 2004

*
Spetsialist hiirepüügist
Vastab Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal

Kumb on hiiresõbralikum, kas tappev lõks või hiirepuur?
Kas on üldse õige lasta hiir linna peale kõndima?
Kui hiiri juba püütakse, siis ikka sealt, kus nad meile tüli teevad. Ja ega me sellest pääse, et need elukad meiega kogu aeg võitlust peavad. Kõige õigem on klassikaline hiirelõks, mis lööb looma plõksti maha ja rahu majas.
Tuleb arvestada, et kui me hiire välja laseme, siis tuleb ta kohe tagasi või läheb naabrimehe juurde. Siis peab jällegi tema hakkama hiirepüüdmisega tegelema.
Eluspüügilõksuga on selline lugu, et seda puuri tuleb väga tihti kontrollida. Kui me ei kontrolli ja hiir on seal elus, aga näljas ja janus, siis nimetatakse seda juba loomapiinamiseks ning see on igatepidi vale. Kui tahame taolise lõksuga püüda, siis tuleb puuri vähemalt paar korda päevas kontrollida.
Hiire lõksuga tapmine pole loomakaitseseadusega vastuolus, küll aga on vastuolus tema näljutamine ja piinamine.

Mida arvata kauplustes müüdavast hiireliimist?
Sama lugu. Seda tuleb väga tihti kontrollida ja siis teha endal tavalise lõksu töö ära (hiir valutult maha lüüa). See on veel keerulisem.

Kuidas loomaaed rotte ja hiiri püüab?
Meil on siin leping vastava firmaga, kes nendega regulaarselt võitleb.

Kas mürgitate või püüate lõksuga?
Põhiliselt nad ikka mürgitavad. Meil on ka kassid, kes hiiri püüavad.

Needsamad prisked kassid, keda loomaaia külastajad tihtipeale päikese käes puuride vahel peesitamas näevad?!
Just, needsamad.