Subscribe to RSS Feed

Simson Seakülast: kuidas ma saan kipsis käega presidendil kätt suruda?

on December 17th, 2008 by Merike

Keskmine eestlane teab heal juhul kolme Eesti skulptorit: Tauno Kangrot kui Kalevipoja idee autorit, Amandus Adamsoni kui Russalka ja Koidula kuju loojat ning Seaküla Simsonit, kes oma sittuva Koera ja nokuskulptuuridega üldsust omal ajal šokeeris.

Keskmine eestlane Simson von Seakyl kinnitab samas rõõmsalt, et huvitav, tema teab neid oluliselt rohkem. Muidugi teab, sest oma ametivendi ei tunne ainult loll ja Simson selle kategooria alla kohe kindlasti ei kuulu. Aga see selleks.
Seaküla Simson on taas avalikkuse ees. Seekord siiski oluliselt tõsisema teemaga kui puust või pronksist noksid.

Verivärskes dokumentaalfilmis “Afganistani armid” on Simson üks peategelasi, kelle naasmist omaaegsele sõjatandrile ja kohtumist minevikuvarjudega teletegijate tundlik kaamera filmis jälgis.
“Ivar Heinmaa ja Margit Kilumets tegid Afganistanist väga hea filmi. Seal on kõik öeldud,” ütleb Simson, kelle ma Mustamäelt Männi pargist üleeile alanud skulptuurisümpoosiumilt kogemata üles leidsin.

Muidu veedab skulptor oma päevi Siiaküla talus Võsu kandis tasa ja targu talitades. “Afganistanis käik mõjus mulle isiklikult teraapiana ja sellega on nüüd toonase kurjusega lõpparve tehtud,” tunnistab Simson ja ütleb, et rohkem pole enam Afganistanist mõtet tagantjärele rääkida.
Samas arutleb Simson, et igas halvas asjas leiab tark inimene enda jaoks ka midagi head. Tema puhul muutus Afganistani sõjakäigu räige kogemus tohutuks visaduseks: “Skulptorile on seda visadust vaja, et oma tahtmist teha.”

Alati ei piisa aga ka visadusest ja tahtmisest. Seekordsel sümpoosiumil ei muuda Seaküla Simsoni käe all kuju ükski kivi. Suures tööhoos lõi Simson hiljuti peitli käest läbi ja käib nüüd ringi siniste näpuotste ja kipsiga. “Rakvere kirurg ütles, et pane aga haljast, küll siis paraneb,” on Simson korraga nii mures kui ka õnnelik. “Vaat kus, seespidiselt peab tarvitama. Kuu lõpuni tuleb niisiis lõbusalt aega veeta ja, noh, võib-olla ongi hea, et tööd teha ei saa. Nii koguneb palju häid mõtteid. Kui käsi saab terveks, siis võin kohe tegema hakata,” näib Simson asjaga leppinud olevat.

Igavene noksioreool

Mõni ehk ei tea, miks üldse võttis Aivar Simson endale nii pretensioonika nime nagu Simson von Seakyl. Simson on lahke selgitama: Kui maale elama läksin, siis Seaküla oli seal kogu aeg olnud. Ja järsku, plaks, lõi pildi ette – Leonardo da Vinci jne ning – Seaküla Simson!”
Sigu Seaküla Simson siiski ei pea. Nendega olevat palju tööd. Lambad, tõsi, jooksid
Tal küll mõnda aega õue peal ringi, aga tänaseks on needki kõige kaduva teed läinud. Samas on tal õue peal igat masti sea- ja lambakujud. Kõik ise treitud ja laotud. “palju on imestanud jah, aga mõelge, minu praegused sead ei ruiga ega nõua süüa. Lambaid ei pea nüüd ka õhtul lauta viima, neile rohtu niitma ja hundid ei murra neid kah maha.”

Nii et lisaks hiidnoksidele vormib Simson ka kõike muud, mis loodusest silma hakkab ja hinge pidama jääb. Noksiaupaiste saadab teda aga ilmselt kogu elu, kuigi Simson pole neid ammu teinud. Nüüd on tema huviorbiidis hoopis kalad: “Eks ma olen aja jooksul teinud tuhandeid erinevaid kujusid. Till tilliks,” naerab Simson ja meenutab, kuidas hiljaaegu tema eripärast loojavõimet peljati. “Äsjasel Kadrina puusümpoosiumil pidin ühe lasteaaia jaoks ju tegema. Vallavanem aga muretses, ega ma jumala eest sinna jälle mingit tilli ei tee.”

Ei tee lubab Simson ja ei oska samas öelda, milline kuju ikkagi lasteaeda kaunistama hakkab. “Idee on, aga öelda veel ei taha, sest ma ei tea, mis lõpuks välja tuleb. Kui enne välja ei ütle, siis saab teistsuguse tulemuse korral hiljem öelda, et see oligi taotlus,” avaldab Simson kunstniku saladuse.

Simsoni raha

Tiitel “von” tundub ehk suurustlev, kuid on mehe tegemisi arvestades talle üsna sobilik. Nagu ühele tõelisele aadlikule kohane, kaunistab tema näopilt Viru Ranna kalakonservikarpe. Pidavat hästi müügiks minema ja seda nii kodu- kui välismaal. Von Seakylil on olemas ka oma raha!

Esialgu ainult paberraha, millega Loksa kandis viina eest maksta saab. Kurss on 1:50 Simsoni kasuks. Simsonil on kavas aga ka metallraha vormima hakata, et rahval oleks sentide kõrval võimalik ka vasest “tillingeid” taskus kõlistada.

Eesti Pank on Simsoni rahategemist siiani rahulikult pealt vaadanud ja ükski mundrikandja pole teda veel tülitanud. Võib-olla sellepärast, et Simsoni äiapapa on endine prokurör, kes oma kolleegidega ühel sünnipäeval Simsoni seadusekuulekust juriidika seisukohalt lahkas: “Nad arutasid jah, et huvitav, kas mind saaks selle eest kinni panna ning kui palju aastaid saaks lajatada,” jutustab Simson, silmad nagu hea vimka visanud lapsel säramas. “Nad leidsid, et muretsemiseks põhjust pole, sest seal mu enda nägu peal – järelikult pole ilmselgelt tegu valerahaga!”

Ja see pole veel kõik. Simson von Seakyl on üritanud ka poliitikat teha. Viimati kandideeris ta Isamaaliidu kambas Loksa volikokku. Oli see järjekordne maamehe nali? “Ma olen hea südamega,” muheleb Simson habemesse, “mulle määriti kaup pähe. Ega see paha kaup olnud, sest valimisliidus oli ka kaks kõrtsmikku ja meie parteikoosolekud olid päris toredad! Kuule, aitab nüüd juba ehk?” ütleb Simson äkki, ise igatsevalt kivide ümber sehkendavaid ametivendi piieldes. “Meil maal öeldakse, pikk jutt, sitt jutt!”

Täitsa nõus, aga Simson ise ei saa enam pidama. Ta on mures, et 19-ndal vaja ehk presidendil kätt suruda ja tal käsi kipsis. President läheb nimelt Jõhvi skulptor Jaan Varese tehtud Aleksander Tõnissoni pronksmonumendi avamisele. Sinnasamasse on kutse saanud ka Simson. “Aga ega ta vist aru saa, et mul käsi kipsis?” küsib Simson ja meenutab, kuidas mõnda aega tagasi president üht tema skulptuuri vaatas ja kiitis – ilus, ilus, tore, tore. Pärast oli Simson presidendiga juttu teinud ja küsinud, kuidas viimase tütrel, Simsoni klassiõel ka elu kulgeb. “Mis sa arvad, mis ta vastas?” küsib Simson, “tere, tere, ilus, ilus!”

Linnaleht 10. juuni 2005

Tags: | Posted in Tähtsad inimesed

Leave a Reply