Eestimaa uhkus ehk kuidas kirjutada lugu, kui silmad täis pisaraid

On ikka ilusaid inimesi. Siinsamas Eestis, meie kõrval. Needsamad lihtsad inimesed, suured ja väikesed, kelle imetlusväärsed teod tänu TV3 ettevõtmisele meie kõigi ette tuuakse.

Nad kõik on kangelased, neist noorim vaid viie aastane. Tema, näe, suutis oma emale ja isale pärast autoavariid päästjad appi kutsuda. Ema-isa kurdid, ise kõneletud ei saanud.

Ja siis see teine laps, kes läks sõbrannale appi, kui tollele kallale mindi. Appi läinud tüdruk sai seitse noahoopi. Jäi ellu, õnneks.

Võib-olla on nende hulgas, kellele laupäeval austust avaldatakse, veel mõni laps. Hetkel ma ei tea. Sest ma ei suuda nende lugusid pisarateta lugeda – nii ilusad inimesed. Ja ilu paneb mind alati nutma. Tänupisaraid, et siin muidu koledas ja üsna kurvas maailmas miski nii ilus ja hea võib eksisteerida. Ja et mul on võimalik seda headust ja ilu näha, seda kogeda.

Aga loo ma kirjutan ikkagi. Homme.

Homme on nyyd juba täna. Ja tõesti nende imeliste inimeste seas on veel lapsi: Sigrid tõmbas oma kooliõe sügavast laukast välja, Heinrich päästis uppimissurmast oma väikevenna ja vanaema. 

Lugesin, kirjutasin ja nutsin. Selgub, et ma pole ainuke, kel need ilusad inimesed vee silmist jooksma panevad. Aga sellest juba reedel.   

PS! Täna tegin aga püsikorralduse igakuiseks annetuseks nende laste heaks, kellest vanemad ei hooli. Ma pole rikas, vaene kah mitte. Mul on toit laual, kena riie seljas, soe tuba ja töö ning inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin. Järelikult saan ja pean ma jagama.

Miks ma seda siin kirjutan? Sest ehk otsustab keegi minu lugejatest ka jagada, kas või piskut. Sellestki on abi neile, kel pole midagi.