Mis raamatuga te voodit jagaks?

Ehk millises raamatus kirjutatu võiks olla viimane, mis meie meeli enne unne suikumist valdab? Kas “Musta pori näkku” või “Kirg. Toit”?
Vean kihla, et enamik vastab esimese hooga, et Mihkel Raua raamat. Aga see on vale vastus – vaat nii! See võib meeleolu isegi kempsus ära rikkuda, rääkimata siis öötundmustest ja unenägudest. Ärge Rauda enda voodisse võtke!

Raua raamatut teavad muidugi kõik, isegi imikud ilmselt, seega raamatu sisu ei vaja justkui tutvustamist. Margit Hakomaa, Laura Kallasvee ja Ester Kannelmäe “Toit. Kirg” on aga suhteliselt värskeke, sel on trükikoja lõhngi veel tugevalt küljes. Ma ei teagi, kas seda müüakse ilukirjanduse, käsi- või kunstiraamatute või isegi erootika letis, aga vahet pole.
Igal juhul on Margit teinud ära suure töö, kogudes kokku teabe nende toiduainete kohta, mis meis kirglikkust kütavad-tõstavad. Foto- ja moekunstnikud Laura ja Ester on teksti aga ehtsate kunstfotodega pildikeeleks jutustanud.
Tõsi, ühtki viidet väärikatele allikatele, mis ühe või teise toidutaime kiremõju kinnitaks, raamatust ei leia. See ei tähenda aga, et kogu raamat üks valge muinasjutt oleks, vähemalt pole see jutt sugugi vähem tõesena võetav kui Piiblis kirjutatu. Tuju tõstvam ja kasulikum küll, sest seda saab mõnuga kahekesi (kes tahab, võib ka kolmekesi jne) voodis lugeda ning nautida.
Tunnistan siinkohal, et Raua üllitis jäi mul endal lõpuni lugemata – pööraselt igav hakkas, teate. Isegi Raua esitatud vandesõnade tagavara oli üksluine, Å olohhovi “Ãœlesküntud uudismaa” on mahlasem, näiteks. Pealegi olid Raua pildid puha mustvalged ja laused pikad. “Toit. Kirg” on aga puhas ja helge, tuues naeratuse ka kõige suurema tigediku ja joodiku näole.
Ãœks mu hea sõber aga luges Raua lõpuni ja kukkus pea toolilt maha, kui siinse võrdluse kirjapanekut alustasin. Et kuidas saab võrrelda retseptiraamatut ja Rauda?! Sõbra hinnangul öelnuks Luts, et pudru ja kapsad. No hüva, ehk on sõbral õigus, kuigi… Ta oli siiski minuga nõus, et Raua raamatu puhul on käbi seekord ikka kännust (lastekirjanikud isa Eno Raud ja ema Aino Pervik) kaugele kukkunud.
Aga no ega Raual mingi kirjandusliku teose üllitamine ka eesmärgiks ilmselt olnud ja äriprojektina tegi Raud kõigile teistele üks-null ära. No seesama Hakomaa ja Co. valge erootika võib samuti ehk müügihitiks tõusta, sest – seks ja kirg on meie pärisosa ja hea voodielamuseta võibki meie elu sama mustaks muutuda kui Raua tunnetatud elu.
Ja veel üks tähelepanek. Seesama armas sõber, muidu korralik ja puhta suuga, hakkas ükspäev äkki muudkui vanduma. Ikka “raisk” ees ja “kurat” taga. Ma tahtsin talle juba kiirabi kutsuda, et äkki inimene tõsiselt haige, aga siis meenus, et ta oli just Raua raamatu läbi lugenud. Selline mõju siis Raual. Mis te arvate aga, kuidas “Kirg. Toit” lugejale mõjub, millest ta mõtlema hakkab?

Linnaleht, 13. veebruar 2009