Rahu, ainult rahu! Ma ei kuule veel, ei kuule sest vasakust kõrvast, kuhu see imevidin mul endale pesa punus.
Paljud mu kallid sõbrad küsivad nimelt, et kuidas mul nüüd kuulmisega on, et kas juba kuulen? Ei, ei, nii lihtsalt see värk ikka ei käi.
Implantaat üksi ei tee midagi, selleks et see “kuulma” hakkaks, on vaja ka välimist kõneprotsessorit. See riistapuu käib kõrva taha ja näeb välja kui suuremat sorti kuuldeaparaat, aga on oluliselt “intelligentsem” ja änksam vidin. Vidin on ehk liiga labane sõna selle kõneprotsessori jaoks, aga hetkel mul paremat pähe ei tule.
Protsessor ja implantaat lülitatakse esimest korda sisse nii kuu aja pärast, sutsu enne jaani. Kuu kulub haavadel paranemiseks, enne ei saa miskit teha.
Ja alguses “keeratakse” heli vaid nõrgalt peale, sest see osa minu ajust, mis tegeleb vasakust kõrvast tulevate helidega, peab uuesti kuulama õppima, peab uuesti helidega harjuma. Vasak kõrv on ju viimased aastad luuslangi löönud ja aju on vaikusega harjunud ning võib-olla on helid hoopiski ära unustanud. Ja helid, isegi vaiksed, võivad teha haiget, võivad olla valusad, ärritavad, iiveldama ajavad.
Ees seisab niisiis suur töö, kohanemine helidega ja kuulma õppimine. Sügiseks loodan aga juba tegija olla.
*
Nii, aga enesetunne on teisel päeval pärast oppi, arvestades siis olukorda, super. Valusid ei ole – saan valuvaigisteid, väga mõnus olemine. Nägu ja käed on sutsu paistes, aga see on mööduv. Suus on kerge metallimaitse. Toidul, mida söön ka, aga seegi on mööduv ja söön ma endiselt isukalt. Lahkun haiglast ilmselt mõne kilo jagu naiselikumana. Aga seegi on rannahooaega silmas pidades mööduv:)
Minu õmmeldud näpp paraneb võidu lõigatud kõrvaga. Ja mis kõige parem, mu tasakaal on parem kui enne oppi. SI ehk sisekõrva-implantaadi patsientidel tekivad pärast oppi just nimelt tasakaaluhäired ja pearinglushood. Mul on need meniere’ sündroomi tõttu kogu aeg nagunii, aga nüüd on asi hoopis parem. See on super, see on kui lisaboonus kuulmise osalisele taastumisele. Ma ei kõnnigi enam kui meremees.
Ãœks pisike opitüsistus siiski on, aga see on parandatav – opi käigus sai kuulmekile viga, seal on nüüd väike auk, aga see on parandatav nii kui dr. Suurna ütles.
Muide, lisaks minule on siin Kuperjanovi tänava kliinikus veel kaks tulnukat – kaks pisikest raske kuulmispuudega last, kes said nii kui minagi endale implantaadi. Nemadki hakkavad kuulma, hakkavad rääkima ja saavad eluks seeläbi võrdsema stardi. Edu neile ja jaksu nende vanematele.
Reedel üritan jalutada siin Toomemäel, olen voodis vedelemisest kerest kange kui Majasokk Karlssoni raamatus. Kirjutame-joonistame jälle, kalli kõigile:)