Subscribe to RSS Feed

Kuidas jaanihommikul veel elus olla

on June 18th, 2009 by Merike

Mida ma jaaniööl teen.
Grillin, kokkan ja söön. Pidutsen, kohtun tuttavatega, tantsin kaerajaani ja otsin sõnajalaõisi (tea, kas neid linnas kah leida võib?). Ja ma võtan napsu. Ilmselt.
*
Mida ma ei tee.
Ma ei joo end käpuli ega lase viinal-õllel end arutuks leotada. Võib-olla jään siiski väheke svipsu, kuigi olen sihuke korralik tüdruk ja purju ei jää – jaanid ju ikkagi.

Niisiis, napsu ma võtan, aga…

Ma ei hüppa vindisena pea ees tundmatus kohas vette.

Ma ei lähe purjuspäi Peipsi või Võrtsjärve vallutama ega ürita ka Pirita jõe teisele kaldale ujuda. Seda viimast ei tee ma isegi purukainena, kuigi olen osav ja visa ujuja.

Ja ma ei lähe viina võtnuna Tabasalu pankranniku servale uitama ega roni laululava tuletorni, kuigi sealt on äge vaade kogu suurele ilmale, kõikidele jaanituledele nii siin Eestis kui ka üle lahe Soomemaal.

Ma ei lähe isegi üle lõkke hüppama. Mitte vintispäi. Kuigi hüpata ma ju oskan. Üles ja alla. Kõrgelt ja madalalt.
Ning ma ei jäta lõket, mille ilmselt kuskil lubatud ja turvalises kohas süütan, järelevalveta.

Ma ei suitseta purjuspäi voodis ega jää, suits näpus, jaanipohmelli välja magama. (Muidugi, ma ei suitsetagi juba ammu-ammu, mida soovitan lahkelt teilegi!)

Ja veel.
Ma ei kõnni jaaniööl ega ühelgi muul ööl, olgu pimedal või valgel, helkurita teeservas, sest napakaid ja lollakaid tegelasi, nii mehi kui ka naisi, kes purjuspäi autot juhtima kipuvad, on ohtlikult palju. Nii palju, et ma keelaks autojuhtimise kõigil, kes pole täiskarsklased. Mina ise kaasa arvatud.

Kuigi…
Mina EI ISTU napsusena rooli!

Ma ei luba ka oma tuttavatel ega võhivõõrastelgi joonuna rooli istuda. Või minna jalgrattaga teeserva vänderdama.

Ma sekkun.
Iseenda, oma laste ja tuttavate ning võhivõõraste elu nimel.

Ja ma loodan, et ka sina teed sama. Sekkud, kui näed, et keegi, kel viinast meri põlvini, end ja teisi ohtu seab – rooli kipub, ujuma läheb või otsustab oma surematust mingil teisel viisil proovile panna.

Ilusat ja elusat jaani.

Linnaleht, 19.06.09.

Tags: , , , | Posted in Arvamus

2 Responses to “Kuidas jaanihommikul veel elus olla”

  1. leokuul
    June 19th, 2009 at 20:57

    tantsin kaerajaani ja otsin sõnajalaõisi… kui sul on jaan, kellega kaerajaani tantsida, siis oledki oma sõnajalaõie leidnud. arvan mina. ja pole ju vahet–linnas või maal, onju…kuigi, maal, sügaval laanes pidavat õitsema üks õis, seda aga polevat keegi näinud, vist. kui on, on ta vait olnud. sa vaata, jälgi jaanipäeval ligimeste olekut, ilmet, käitumist-vast oli keegi neist öösel mõne tunnikese kadunud ja uuel päeval särab päikesega võidu ning tema kummalisest vaikimisest kiirgab saladuslikku õnnetunnet… ära ole uudishimulik, ära päri, ära tüüta–tuleb aeg ja ta jagab sinuga oma saladust, usu. aga see ülejäänud jutt–napsusena roolis, seda juttu kuulen pea iga päev–kahjuks. kaunist jaanjööd.

  2. Urmas Kungla jr
    June 25th, 2009 at 15:48

    Aga mina käisin kolmel Jaanitulel- üks vingem kui teine. Vähe joodi, palju söödi, rõõmu kõigile loodi.

    Laps sai ka tantsida ja hullata nii et vähe veel ei olnud. :)

    Urmas ja pisike Mia :)

Leave a Reply