Miks ma laulupidu armastan

Sest laulupidu on vahva, sest lauluväljakule koguneb siis vahvam osa Eesti rahvast, et üheskoos pidutseda. Just see ühine laulmine tekitab meis suure ühtekuuluvustunde ja minus teadmise, et Eesti laulis end tõepoolest vabaks. Laulupidu annab põhjuse kõigile suure naeratusega naeratada ja mõelda: juhhei, me oleme üks!

Ega ma oma esimest laulupidu hästi mäletagi, see oli ju päris mitu head aastat tagasi. Mäletan vaid, et lauluväljakul oli kõvasti rahvast ja kõik leppisid kohtumisi kokku tuletorni juures. Teate küll, selle tuletorni ees, kus lisaks minule ja sinule veel umbes sada inimest oma tuttavaid ootavad: “Olen tuletorni juures, olen rahvariietes, sa leiad mu üles küll.” Ohoo, kas tõesti?!

Laulupidu on alati lahe olnud, nii laulmine kui ka kõik need proovid, jäätise- ja supitalongid ning arvutu hulk tuttavaid, keda vilksamisi nähes saab hüüda: “TÅ¡au, sina ka siin!”, ja kes siis taas inimmassi ära kaovad.

Miks ma ei taha mitte mingil juhul laulupeost ilma jääda?

Me kõik ju teame, kui võimas tunne on seista laulukaare all ning laulda “Koitu” või siis teisi teada-tuntud isamaalisi laule, mille saatel kogu lauluväljak õõtsub ja hingab. See tunne on võimas. See on üks nendest hetkedest, mil süda tahab rinnust välja hüpata ning tahaks joosta kõiki kallistama.

Seistes seal laulukaare all, vaadates inimesi, kes istuvad muru peal või sibavad all ringi nagu pisikesed sipelgad, ja teades, et nad laulavad vähemalt mõttes sinuga koos iga laulu kaasa, tekib hea tunne. No kohe väga hea tunne. Ja siis me laulame ja laulame – lihtsalt südamest laulame…

Elisabeth Kungla,
Kammerkoori II alt
4. juuli 2009, Linnaleht