Subscribe to RSS Feed

Estonial hukkunute mälestusmärk on unustatud

on September 24th, 2009 by Merike

Esmaspäeval möödub 15 aastat parvlaeva Estonia hukust. Tallinnas meenutab 852 inimest märga hauda viinud tragöödiat Rannavärava mäel juba 13 aastat mälestusmärk. Kuid vaatamata sellele, et see asub suisa kesklinnas, otse kümneid laevu Eestisse toova sadama vastas, on see maha jäetud, on unustatud vedelema oma valusas mälestuses.

Jah, nii linn kui ka riik on viimastel aastatel olnud “hõivatud” sedavõrd “tähtsate” sammaste, mälestusmärkide ja parkide rajamisega, et see üks, mis meid, eestimaalasi, olenemata rahvusest ja kodakondsusest sügaval hinges ühendab, ühendab samavõrd kui küüditamine, laulupidu ja kuum augustikuine putšiöö, on lihtsalt kõrvale jäetud kui mittevajalik.

Kogu linna- ja riigivõimu võhm on läinud Vabaduse väljaku ja pronksmehe pargikökatsile, nende ehitamisele, kaunistamisele jne. No mõelge kas või kogu selle jandi peale, mis uue kandilise ja minu hinnangul sugugi mitte meeltülendava Vabadusesamba ümber käis ning millel lõppu ei paistagi.

Või minge ja imestage seda suvelillelasu, mida varakevadest hilissügiseni rahvusraamatukogu ees jõudsalt istutatakse-kasvatatakse, et keegi sinna pidutsema-mälestama ei pääseks.

Ja samas – “Katkenud liini” juures pole ühtegi lillepeenart, alumise liini ehk märgi juures on hõbekuusel lastud niruks puuks mälestusmärki varjama kasvada. Trepid, mis ülemise juurde viivad, on konarlikud ja ebamugavad astuda isegi tervele inimesele, vanadest ja lastekärudega leinajatest ma üldse ei räägi. Üleval on ka vaid neli hädist pinki, kaugel märgist, kus hukkunute omaksed ja sõbrad mõtiskleda saaksid…

Kurb. Inetu. Häbiväärne.

Võib-olla on asi selles, et Estonia mälestusmärk on lihtsalt vales kohas. Ei jää see ju keskmise linlase teele, pole ümber ka ühtki maja vms avalikku asutust, mida rahvas päevast päeva külastaks. Muidugi, koha valis rahvas. Pea kohe pärast Estonia hukku püstitas Tallinna sümbol Tiina Mägi sinna valge risti. Toona oli risti esine lillesülemeid täis. Eile oli seal samuti üks õrn roos mälestuskaardiga.

Ja veel pronksmehest. See praegune lillevärk on suurem mõnitamine, kui pronksmees ja oma surnuid mälestavad punaveteranid seda olid. Ehk oleks aeg teha sest üks mõnus puhkeala, kus raamatukogust tulijad, kirikus käijad ja muu linnarahvas saaks puhata, istuda, lugeda. Lillemeri peaks katma aga just Estonia mälestuspaika, et merre jäänud inimesi austada muulgi ajal kui laevahuku aastapäeval.

Linnaleht, 25. september 2009

Tags: , , , | Posted in Arvamus

Leave a Reply