Subscribe to RSS Feed

Homme kuulen ma juba teie mõtteid ehk SI teise häälestuspäeva eelõhtu

on September 16th, 2009 by Merike

Osa 1
Olgu öeldud, et kõik minu ootused selle kohta, kuidas ma sisekõrva implantaadiga kuulma hakkan, olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Ma eeldasin ja lootsin vaid nii palju, et SI lubab mul kuulda enam-vähem vabalt ühe vestluspartneri kõnet ja seda vaikses ruumis.

Ma ootasin, et rahvarikkas kohas ja seltskonnas pean ma endiselt pingutama ja tõsiselt keskenduma, et minuga rääkijat kuulda sellisel tasemel, kus oli minu kuulmine nii viis aastat tagasi. St et kuulsin ikkagi vaid siis, kui nägin rääkija suud (nn huultelt sõnade lugemine) ja sedagi vaid siis, kui seejuures räägiti tavalisest aeglasemalt, vähe valjemalt ja väga selge diktsiooniga. Viimane oskus on paraku väga vähestelt.

Väike lootus oli siiski, et ehk suudan end nii kaugele “harjutada”, et saaksin ehk väheke ka telekat vms moodsat riistapuud mingi lisatarviku abil kuulda, et saaksin ehk isegi telefoniga kõneletut. Mulle öeldi ju, et selleks viimaseks kulub aastaid, enne kui mu aju suudab kohaneda kuulmisega uuesti nii, et ma võiksin huuli nägemata (raadio, telefon, televiisor jms) inimkõnest ka aru saada.

See, mis juhtus ületas kõik minu ootused. Inimese kõnest hakkasin ma aru saama, seda lihtsalt KUULMA, kohe pärast sisekõrva implantaadi protsessori (see ilus vidin, mis mul pea külge ja kõrva taha käib) esimest häälestust ja sisse lülitamist. Kaks päeva hiljem suutsin NAUTIDA juba Tanel Padari laulmist ja elektrikitarri soolosid. Veel mõne päeva möödudes sain aru tekstist, mida rääkisid teles uudisteankrud sünkroonis ehk näoga kaadris, siis muutus arusaadavaks ka kaadritagune eestikeelne kõne. Väikeste mööndustega siiski, sest mitte iga saatejuht ja tele-raadioreporter ning intervjueeritav ei evi head diktsiooni.

Ning ma saan üsna kenasti nüüd räägitud mobiiliga, esialgu siiski vaid tuttavatega, sest nemad “oskavad” minusugusega suhelda – nad räägivad rahulikult, jättes sõnadele väikese mikroskoopilise vahe sisse jne. Sõpradelt julgen ma ka paluda, et nad uuesti oma lauset kordaksid, võõrastele seda öelda on ebamugav ja tüütu.

Ma kuulan nüüd ka muusikat, omamoodi. Ma saan aru, kui telesaates “Superstaar” püünele pürgivad noored laulavad hästi või halvasti, kas nad peavad viisi või mitte, kas neil on üleüldse lauluhäält.

Ma kuulen automüra, linnakaja, linnulaulu ja tuule sahinat ning iseenda hingamist. Ma kuulen, kui mu kolleeg suure ruumi teises otsas telefoniga räägib (ilmselt suhteliselt valjult) ning ma võiksin kuulda iga sõna, mis ta ütleb, kui ma keskenduksin tema (pealt)kuulamisele.

Ma teen taas oma tööd. Ma teen intervjuusid, sest ma kuulen tänu implantaadile väga hästi mikrofonist (mille saab ühendada otse protsessorisse) ja diktofonist tulevat teksti.

Ma suhtlen nii tuttavate kui ka võõrastega, osalen vestluses, viskan nalja… Ma tunnen end taas hästi ja mis siin salata – ma tunnen end jälle täisväärtuslikuna, justkui oleks miski, mis minult vägisi võeti, nüüd mulle tagasi antud.

Ma olen selle implantaadi üle uhke. Ja ma olen tänulik kõikidele, kes selle imemasina loomise ja saamise taga on. Siinmail siis kõrvatohtrid dr. Katrin Kruustük Tartu Ülikooli kõrvakliinikumist, kirurg Maris Suurna samast ja häälestaja Piret Zimmer ning dr. Liina Luht Ida-Tallinna keskhaigla kuulmiskeskusest. Ilma nende inimesteta oleksin mina ja kümned teised hiliskurdistunud täiskasvanud ja kaasasündinud kuulmisprobleemiga väikelapsed endiselt kurdid. Aitäh neile ja SI loojatele.

Tänu neile olen ma taas kuuljate seas.

See on alles algus.

Aiva paremaks läheb.

Tags: , , , , , | Posted in Arvamus, Hr. Meniere

Leave a Reply