on September 10th, 2009 by Merike
Nii, kas teate, kuidas kõlab puulehtede sahin ja purskkaevus vee vulin? Nagu veereksid väiksed haprad värvilisest klaasist kuulikesed mööda kuldset renni sinust naerdes mööda. Nagu kõliseks hõbedane tuulekell kuskil kõrgel mäe otsas päeva algust.
Ja teate, kui armsalt podiseb bussi number 18 mootor, kui nunnud on klaviatuuriklahvide naksud. Kuidas inimeste sammud kui tünnis kajavad, kuidas tuvi häbitu häälega saia kudrutada nõuab ja kajakas linna kohal üle autode müra röökida võtab. Kuidas tühi ruum koos majaga elada nagiseb. Kui armas on üleüldine olmemüra ning linnakära.
Kas teate, kui pisarateni liigutav on kuulda, kui müüja teilt midagi täiesti tobedat küsib ja mööduja telefoniga rääkides oma ülemust kirub. Kui lahe on kuulda, et teie koer haugub kui tõsine loom ja et naabripenil pole häält ollagi. Kui mõnus on kuulda iga sõna, mis vestluskaaslane ütleb. Kui äraütlemata hea on KUULDA.
Ehk siis, ma olen nüüd juba poolteist nädalat taas (enam-vähem) kuulja. Tänu siis hüper-super-ägedale sisekõrva implantaadile, mis minu mittetöötavat kurti kõrva asendab. See hämmastav kosmosetehnoloogia on minu arvates suurem saavutus kui jalgratta leiutamine. Inimkonnale olulisem kui kavandatav mehitatud ekspeditsioon Marsile.
Sest see on esimene “masin”, mis võtab üle / asendab ühe inimmeeleelundi funktsiooni. Sest see on siiani ainus tehnika, mis lubab kurtidel või raske kuulmispuudega sündinud lastel ja hiliskurdistunud suurtel kuuljate maailmas kuuljatena elamist jätkata. Eestis on meid umbkaudu 90, ligi 70 neist lapsed.
Vaikus ei ole hea, andku viipekeelse kultuuri ja kogukonna esindajad mulle andeks. Vaikus ei ole hea, vähemalt mitte kuuljate maailmas, sest kuulmispuue eraldab meid teistest inimestest.
Praegu, vaid pooleteise nädala vanuse kuuljana, tunnen, justkui oleksin oma kurtuse aastate jooksul olnud mõistetud kohtuotsuseta vangi klaasseintega eraldatud helikindlasse kongi. Sa näed, kuidas maailm sinu ümber liigub ja toimetab, aga sa ei pääse teiste sekka elama.
Ma olnuks kui loomaaia linnutiigis elav kärbitud tiibadega luik, kes vaatab igatsusega üle pea lendavat parve, kuid nendega koos enam lennatud ei saa.
Nüüd on mu lennusuled taas töökorras ja ma ise lennuvõimelisena tagasi.
Ja see, et helid, mida mina kuulen, on teistsugused, kui minu mäletamist mööda teie, kuuljad, oma kõrvaga kuulete, ei loe. Hääled on ilusad, sõnad on ilusad, kuulmine on HEA.
Linnaleht, 11. september 2009
Tags:
implantaat,
kaja,
kosmos,
kuulmine,
sisekõrv | Posted in
Arvamus,
Hr. Meniere
September 10th, 2009 at 23:25
Usun, et tunned end nüüd suurepäraselt. Sina ju enne kuulsid ja tead, millest ilma olid… Soovin Sulle südamest õnne!
Minul on võimalik valida, kas kuulen või mitte, seega minu jaoks implantaat ei ole.
September 10th, 2009 at 23:54
Õnnitlused sellise vinge aparaadi saamise puhul.
Aga mind hakkas postituse lõpus kõlanud lause kummitama, et mis moodi see heli on teine, mida sa praegu kuuled ja mida sa mäletad kuulvat ?
September 11th, 2009 at 05:22
Tänan Kukupai ja Kristo!
Kristo, sellest, kuidas ma kuulen, saad pisut aimu SI teise satsi videosid vaadates. Lisaks ilmub põhjalikum kirjeldus SI helidest siiasamma lähipäevadel.
Lugemis- ja avastamisrõõmu soovides,
Merike