Subscribe to RSS Feed

Meie Joko läks ära koeramaale…

on September 30th, 2009 by Merike

Meie Joko, see musta karva tilluke ameerika kokkerspanjel läks läinud pühapäeval ära koeramaale, kasse taga ajama ja viinereid ning mustikaid sööma. Oli teine juba 15,5 aastane. Viimased aastad aitas Joko Pärnus mu vanal emal toimetada ja elada, andes vanainimesele enam põhjust olemiseks-tegemiseks.

Joko oli tark ja intelligente koer ning oskas isegi rääkida. See kes kuulata tahtis, sai tema jutust väga hästi aru. Kui sina Jokoga maailma asju arutama hakkasid, siis rääkis ta vastu. Kui ei usu, küsige mu pere käest. Näiteks siis, kui me Härra Küpsise majja tõime, ja too koera eest teleka otsa põgenes, palus Joko meid jumalakeeli, et me kassi minema viiksime. Ta jooksis ühe pereliikme juurest teise juurde ja sädistas: “Kuulge, viige see kass nüüd minema! See on minu ja teie maja, tegite nalja ja aitab. VIIGE KASS MINEMA!!!” Lõpuks ta siiski leppis Küpsisega ja seda seepärast, et kass hakkas laua pealt koerale viinerit, võileiba ja muud head-paremat alla lükkama. Joko oli ise ju nii tilluke, et lauale kõndima ei ulatanud.

Lisaks sai Joko üsna kiirelt pihta, et mul kuulmine üha viletsamaks jääb ja ta hakkas mulle märku andma, millal mu telefon helises, millal äratuskell jne.  Ilma õpetamata-koolitamata. Tark loom oli.

Joko oli ka mitme minu luuletuse ja päkapikuraamatu muusa. Kuna ta armastas mustikaid samavõrd kui meie, siis käis ta neid ise ka söömas. Meie Andineeme suvilas kasvasid mustikad otse terrassi ees ja eks siis Joko pool suve mustikaid nosides seal veetiski.  Tänu talle hakkasin minagi uurima, et mis värk nende mustikatega on ja mis elu seal mustikapuhmaste all ka käib.  Sealt ma päkapikurahva avastasingi ja muidugi panin kõik nähtu parandamatu grafomaanina ka kirja. Nii siis sündiski muinasjuturaamat Päkapikk Joko.

Minu lastesalm “Kommilugu” on ka Joko tegemistest sündinud. NImelt oli tema see, kes laste susside seest jõulukomme pätsamas käis. Siis tuligi mul välja mõelda lastele lugu, miks neil komme sussis polnud. Jokot ei saanud ju süüdistada ega ka öelda, et ma unustasin, lapsed poleks uskunud.

Pahatihti jõulukuul
jõuluvana muigel suul
piilub õueaknast sisse,
hiilib vargsi laste susse.

Nimelt on tal paha komme
nahka panna laste komme.
Sestap valvabki su aias,
nagu sinagi ta maias.

Vaat mispärast mõnikord
hommik tundubki nii morn.
Nähes aknal tühja sussi,
päikenegi läheb mossi.

1995

Head teed Joko, head teed…

Tags: , , | Posted in Arvamus, Lastesalmid, Loomalood, Raamat

5 Responses to “Meie Joko läks ära koeramaale…”

  1. Heinar
    October 1st, 2009 at 14:23

    Tunnen kogu südamest kaasa koerakese kaotuse puhul. Ainult see, kes on sama läbi elanud, saab aru, kuivõrd lähedaseks võib loomake oma pererahvaga saada. Kahjuks tuleb kõigil sõbrakestel kunagi aeg minna üle vikerkaaresilla.
    Siiras kaastunne!

  2. Urmas Kungla jr
    October 1st, 2009 at 17:05

    Joko oli ääretult vahva ja tore loomake :p
    Tänase päevani kehtib nali inimeste kohta, kes õgivad:
    “Ta sööb nagu Joko!”

    u.

  3. Merike
    October 1st, 2009 at 20:16

    Tänan Heinar!
    Ja Urmas, kas mäletad, kui ma Joko keset ööd RTV-st koju tulles sulle voodisse pistsin?

  4. UrmasK
    October 3rd, 2009 at 16:25

    Ma mäletan, millal ta rääkima hakkas. See juhtus siis, kui Merike ta dieedile pani.

    urmas@nägi kuidas ta Andineemel naabritelt söögi välja rääkis

  5. Urmas Kungla jr
    October 5th, 2009 at 12:07

    Ma isegi mäletan, kuidas Martin Joko pissi sisse istus :)

    Armas väike koer, eks:p

Leave a Reply