Subscribe to RSS Feed

Minu uued hääled, 27.august-16.september

on September 16th, 2009 by Merike

Osa 2

27. august kell 13.15, esimese häälestuse esimene etapp. Esimese hooga kuulen kõlisevat kiiret vulinat. Nagu veereks miljoneid kergeid metallist kuulikesi helisevas rennis minust mööda. Hetk hiljem eristuvad ka hääled. Ruum kahiseb ja sahiseb ja naksub ja kolksub. Ei saa siiski aru, kus ja mis. Siis hakkavad tohtrid rääkima. Häälestaja Piret Zimmeri ja dr Katrin Kruustüki kõne on kuulda, selgelt. Paremini kui kuuldeaparaadiga, mida sel hetkel ei kanna, nende jutt on arusaadav. Enda jutt samuti. Hääled on siiski veidrad, peenikesed kui multikategelastel. Väga veidrad, kuid täiesti selged ja arusaadavad. Naljakas.

Kui tohtrid aga korraga rääkima satuvad, või räägivad teineteise jutu sisse, siis muutub tekst taas vulisevaks kuulikeste lauluks. See on tegelikult imeilus. Sellist häält pole ma kuuljana kunagi kuulnud, see on elamus, nagu uudne laul. (Ette rutates pean tõdema, et see kuulivulin on tänaseks kadunud, enam ma seda ei kuule. Kahjuks. See oli eriline heli, jään sellest puudust tundma.)

Umbes 20 minutit hiljem saadetakse mind tänavale, helide ja äältega harjuma. Kuulen selgelt ja tugevalt nii enda samme kui ka teiste omi. Mul oleks kui kleepuvad kriuksuga kingad. Ma kõnniks justkui linoleumiga kaetud keldriruumis. Ja see kelder või tunnel asub veel takkapihta ka arvutis. Kerge kaja on igal sammul, igal häälel. Autohääled on üsna loomulikud (tavakuulja jaoks), samas pehmed, sellised nurruvad. Kuulen tuult, see on jällegi kui kerge metallkuulikeste veeremise sahin, pehmem. Kõik helid on samas ühe valjusega, ei ole vahet, kas räägib inimene või paugub uks või sõidab buss. Aga need helid ei tee haiget, ma ei saa hetkel isegi öelda, et need on liiga valjud.

Esimese päeva teine häälestus.
Heli keeratakse juurde. Tagasi häälestusruumis tõden, et ma ei kuule enam tohtrite juttu nii hästi kui algul. Aju harjub, selgitab dr Kruustük. Heli keeratakse seega juurde. Kõne muutub taas “kuuldavamaks”, helid on endiselt aga naljakad, justkui arvutimängust pärit. Helid ja hääled, nende keskkond ja olemus on samas sarnased – ei ole vahet, kas ma olen ruumis või väljas, olen kogu aeg peadpidi arvutis.

Vat püüdke sest aru saada. Olen arvutimängus. Diablos näiteks. Kui söön õuna, siis kostub see nagu krõmpsutaks koletis mingi salapärase kindluse keldriruumi tagumises nurgas nätskeid kummikindaid. Värske kapsasalati söömine kõlab mu peas samas, kui näriks koll kuivanud konte.

Ja uuesti välja kohenema, harjuma. Iga samm kajab kuskilt müürilt, seintelt vastu, kuigi seinu ju pole, vähemalt mitte väljas, mitte minu kõrval. Tartu raekoja platsi purskkaevu vee langemine on taas kui klaaskuulikeste särav mäng ja vulin. Ilus. Platsil on melu ja rahvast murdu, ma kuulen siiski, mida mul lapsed mulle ütlevad. Ma kuulen neid üllatavalt hästi. Ma räägin ise nüüd nii vaikselt, et lapsed paluvad mul valjemini kõneleda. Mul on suu kogu aeg kõrvuni. Kuulda on hea.

Tagasi haiglasse jõudes on kuulmine taas halvem, aju harjub. Heli keeratakse, timmitakse uuesti peale. Olen endiselt arvutimängus, see ei häiri mind. Kõvad, valjud helid ei häiri. Mul on protsessoris nüüd neli kuulmistaset, neist esimest ei kasuta ma enam kordagi, kolmas ja neljas on alates sellest päevast kogu aeg töös.

Püüan kuulata autos biitleid, muusika on siiski üks ühtlane müra. Eetrimüra. Vanemad inimesed mäletavad ehk neid WEF-i raadioid, kus kanaleid tuli vahetada nuppu kruttides. Kui seda kiiresti tehti, siis tekkiski eetrimüra. Nii kuulen ma muusikat, raadiot, telekat. Kui laps ette laulab, suudan lõpuks hakata ka sõnu eristama: “We all live in the yellow submarin…”. Ma ei tea, kas ma seda ka tegelikult kuulen, või mängib mälu mulle nn fantoomhelisid ette.

Umbes kolm tundi pärast protsessori sisse lülitamist ja SI-kuulmise sündi kuulen tänaval kõndides üsna vabalt, mida laps mu kõrval räägib. Kuulen automüra, see ei sega, ei häiri. Avastan siiski, et möödujate kõnekõminat ma ei adu. Aga seda ei kuulnud ma ka enne, peaasi, et kaasvestlejat kuulen.

“Esmakohtumisel” oma venna häälega olen esimest korda selle päeva jooksul vähe õnnetu – ma ei kuule korralikult venna juttu. Aga selgub, et ta narrib mind kergelt ja ei räägigi normaalse häälega. Siiski on ka tema  tavaline kõne alguses raskelt aru saadav, kuid mida kauem ta räägib ja mina kuulan, seda selgemaks tema jutt ka muutub. Niisiis õpib minu aju iga uue inimese häält kuulama. Hämmastav. Seda kogen veel hiljemgi, et minu nüüd juba kuulva aju jaoks on iga uue inimese jutt algul võõras. Mida tuttavamaks see saab, seda paremini ma selle inimese kõnest aru saan. Aju nagu salvestaks uue inimese hääle oma kõvakettale, oma mällu. Müstika.

Inimkõne ja taustamüra on endiselt ühtviisi tugevad, ühel nivool. Lusikas kolksub vastu tassi nagu kõmistaks Nevski katedraali kellad keskpäeva laulda. Vesi voolab kraanist nii kui oleks see Niagara juga. Ja muide, vee langemise hääl on naljakas – nagu sajaks raske kosk suure hoo ja survega saja meetri kõrguselt tühja kaevu vastu külmi libedaid kive ja sealt edasi kuskile maakera sisemusse. Ma olen arvutimängus. Olen Diablos (see oli viimane arvutimäng, mille heli ma mäletan ja mida ma vist ka mängisin).

Proovin kuulata muusikat lapse mP3-st. Ainult eetrimüra, ei saa midagi aru. Vend laseb mulle läbi korralike kõlarite Led Zeppelini. Algul on vaid üks suur müra, siis hakkavad eristuma mingid meeldivad helid – vist elektrikitarr. See kõlab ilusasti. Laulu ei kuule. Lisaks kitarrile, mida aju hakkab üsna kiiresti tabama, tekib veel mingi, vist isegi äratuntav kena heli – paaniflööt Led Zeppelinis?! Vend ütleb, et see oli suupill. No tore on…

Autoga koju sõites kuulen üllatusega, et laps tagaistmel moblaga räägib, sõbrantsidega. Laps on “ebameeldivalt” üllatunud. Mina meeldivalt. Lasen autoraadio mängima panna. Kuulen endiselt valdavalt müra. Kaks tundi hiljem hakkan ses raadiomüras eraldama muusikat ja uudiseid ja DJ-de vahetekste. Siis hakkan vahet tegema, kas räägib mees või naine. Siis äkki hakkavad vahetekstidesse sõnad ilmuma. Olen pöördes, kordan sõnu nagu väike laps. Lõpuks hakkan kuulma mingit pala kuulates ka seda, millal laulja laulab ja millal on puhas instrumentaal.

Kodus selgub, et mu koer oskab haukuda ja õnnest niutsuda. Häälekalt. Kodus kuulen nüüd juba väga hästi, mida mu laps ja poeg räägivad. Kuulen ka iseennast, aga kui kõrvalseisjat. Seega kuulen end justkui räägiks keegi teine, mitte mina. Ja see teine seisab mu kõrval. Minu oma hääl ei tule minust endast. Ma olen endiselt arvutis. Inimesed räägivad endiselt naljaka häälega.

Magamamineku aeg. Ma ei raatsi protsessorit ära võtta. Ma ei taha vaikust. Muide, unenägudes ma kuulsin alati, ka oma kurtuse aastatel.

| Posted in Arvamus, Hr. Meniere

Leave a Reply