Subscribe to RSS Feed

Mu jumal igavuses vaevles

on September 24th, 2009 by Merike

Tõtt vaatasin ma täna öösi
oma jumalaga.

Ei näinud teda samas,
ega kuulnud, tundnud,
kuid siiski istus voodiäärel raskelt
ja näppis ebemeid mu tekilt minu peal.

Talt küsisin,
miks tuli nõnda vara,
kas mingi mure vaevab teda ehk?
Ja kui on nii,
siis kuidas mina väeti
kõikvõimast vana abistada julgeks.

No ei,
see polnud unes ega ilmsi saati,
ja ometigi istus Jumal minu voodil
ning kahte jalga kõlgutas mu vaiba kohal.
Tal olid jalas sokid valged
ja seljas uduvalge rüü.

Kas keegi suremas on selles majas täna,
kas tulid viima ära kedagi sa siit?
Kas saan ehk kallistada teda enne,
ja hoida süles kallist inimest veel hetk?

Nüüd Jumal vaatas,
üle minu õla,
vist roosimuster seinal köitis lõpuks teda.
Ning äkki oli roos mu selja tagant minu ees,
ja mustrit näpuga ses joonistasin Jumalaga kaasa
ning tema laulis vaikset viisi minu sees.

Nüüd Jumal istus hoopis pilve serval,
ning jalgu kõlgutas koos minuga…
Mul olid jalas valged varvassokid
ja seljas vihmasoe udurüü.

Ning Jumal ütles sosistades pehmelt,
et hoida end võin süles kaua tahan,
ja kiikuda, kui soovi selleks on.
Et abi enam ta ei vaja,
et minu seltsist piisab talle küll.
Tal oli olnud lihtsalt igav,
üleval seal pilveserval üksi istudes…

24. september 2009, buss nr 18, Nõmme

Tags: , , | Posted in Luuletused, salmid

One Response to “Mu jumal igavuses vaevles”

  1. Ä.R.
    September 26th, 2009 at 20:36

    Ilus-armas lugu.

Leave a Reply