Subscribe to RSS Feed

Virve – lihtne Kihnu mutt, kelle laule me kõik laulame

on November 20th, 2009 by Merike

“Vaata, kui ilusad need on!” kiidab Kihnu Virve raamatuid silitades. Raamatuid, kus ta ise suurelt ja ilusalt kaanel on. Raamatuid temast endast. Pilt seal kaanel, mis Virve heldima paneb, on tehtud suvel.

“Mäletad, mere ääres tegime ja hoidsime suuri plakateid ees, et päike silma ei paistaks,” tuletab raamatu autor, Pegasuse kirjastaja Tiina Laanem-Murde meelde. Virve noogutab ja võtab prillid eest. Sest meie fotograaf klõpsas pilti teha ja prillideta on Virve enda arvates kenam.

Parasjagu algab Kihnu Virve raamatu esitlus. Ja nagu nüüd kombeks on kirjanik või raamatu peaosaline kohal, fännide rõõmuks vaadata-uudistada. Ning muidugi jagatakse siis autogramme. Virve autogrammi tahtjaid on palju. Lausa järjekord tekib. Ning Virve kirjutab, tundub, et mõnuga. Nagu oleks seda teinud kogu oma pika ilusa elu.

Küsin igaks juhuks, kas tal käsi ära ei väsi. Kihnu Virve raputab pead ja küsib vastu, millest me siis nüüd jutustame.
No eks ikka raamatust, teist endast, et kuidas te ikka kõike jaksate? Laulda ja esineda mööda maad, laule luua ja isegi langevarjuga hüpata ning siis veel järjepannu kõigile intervjuusid anda?
Virve naeratab kergelt.
“Noh, ma, kullake, olen võib-olla sündinud sihukesel ajal. Et ma olen Veevalaja, ja vett on tarvis, ja vesi voolab ikka edasi, annab tervist ja annab jõudu, ja noh – niimoodi ta lähebki!”

Laulik ma ei ole

Kümmekond aastat tagasi teadsid Kihnu Virvet eelkõige rahvalaulu sõbrad ja Kihnu kultuurist huvituvad inimesed. Ja kõik laulsid muudkui: “Meri on, meri jääb, meri olema peab” – teate ju küll seda laulu – see Virve tehtud. No ja siis hakati Virvet ja tema lauluperet kutsuma tasapisi muudkui raadiosse ja telesse esinema. Ning ühtäkki teavad teda kõik, isegi pubekad.

“Tead, see oli niimoodi, et mina olin kodus ja üks päev tulid Aivar Teppo (lõõtsakuningas – toim.) ja Olavi Kõrre (ansambli Zorbas looja ja laulja) meile. Olid külas mängimas käinud ja kuulnud, et mingi Kihnu vanaeit teeb ka laule,” naerab Virve. “Ja nad tulid õue peale ja küsisid, kas ma ei laulaks. Ma ütlesin siis, aga miks ka mitte. Kui tahate kuulata. Laulik ma ei ole ja õppinud ma ei ole. Nad ütlesid siis, et oi, et olid täitsa ilusad laulud. Et paneme need diktofoni peale ja teeme sellest ühe kasseti või plaadi või midagi sellist.”

Plaat saigi tehtud. “Enne jõule oli valmis,” kiidab Virve rahulolevalt. Veel varem olid Virvele jaole saanud aga Kukerpillid, kellega sai kuulsaks lauldud “Kui õitsevad lilled” ja “Mere pidu”. Viimane ehk ongi Virve kuulsaim laul. Ning seejärel… Aga Kihnu Virve elulugu siia ära ei mahu. Isegi raamatusse ei mahtunud, sest Virve elu on olnud pikk. Ja jutt tal jookseb, seisma ei jää. Ning ega Virve kõike tahakski rahvale rääkida ja näidata. “Kõik, mis südames lukus, peab jääma sinna luku taha ja see läheb hauapõhja!”

Lihtsalt Virve

Kas sind – Virvele ei saa lihtsalt “teie” öelda, ta nii soe ja omane inimene – kas sind … kas ma tohin sulle “sina” öelda?
“Ma tahangi, et mulle “sina” öeldakse.”
“Kas võib ka “proua” öelda?”
“Ütle lihtsalt Virve.”

Virve, kas sind kogu see suur tähelepanu, fotograafid ja sajad ajakirjanikud, kes muudkui pärivad ja uurivad, ei häiri?

“Aga tead, mis ma pean ütlema, kui meie käime oma tüdrukutega laulmas, on mul mitu korda vesi silma tulnud – terve saal tõuseb püsti meie sisenemisel ja väljumisel. Pisar tuleb silma, nii suur austus rahva poolt! Tead, kui mul ei oleks olnud sihukesed tüdrukud, nagu mul on, laulmas, ma ei oleks mitte kuskile saanud. Koos me laulame, koos me õpime. See on üks minu pere punt ja sellepärast ongi tiivad valla noh.” Seda Virve laulvat perepunti nimetatakse avalikkuses Järsumäe pereansambliks. Järsumäe on siis see talu, kus Virve elab ja toimetab.

Kas kuulsus uhkeks ei tee?

“Mul pole kunagi uhkust ja mu perel ka mitte. Mitte kunagi: uhkust ma ei tunne.”
Mõned noorukesed lauljad käituvad küll superstaaridena veel enne, kui laulmagi on õppinud.
“Tead, meie olime Tallinnas ükskord, meie Kihnumaa pundiga. Ja oli üks nooruke laulja, tuli meile ukse peal vastu ja armas taevas – lausa imestan, ta alles hakkas laulma. Ja tead, ta ajas noka nii püsti, et armas jumal! Aga milleks, ei ole ju mõtet,” ei saa Virve sellest aru. “Sellepärast vist, et arvavad, et nad on teisemad. Et nemad ju on koolis käinud, nad on õppinud kõike. Mina ei ole õppinud, ma ei ole koolis nooti ka õppinud.” Siinkohal meenutab Virve, rääkides ise kiiresti-kiiresti, et nende lauluõpetaja oli Theodor Saar, kellele siis sai öeldud, et seda noodiasjandust pole vaja. “Inimene läheb põllule lauluta ja noodita! Ja näed, siis ma ei osanud arvata, et see elutee mind sinna laulude poole kisub. Aga kuna laulusõnad ja viis jäi mulle kõik pähe, siis nüüd pole teda ju üldse vaja. Sellepärast, et kui üks jalg on haudas, teine serva peal, siis ei ole nooti mul vaja teada,” põrutab Virve. Õige ta ju on.

Taevahüpe pole liumäest hullem

Vestlus Virvega toimub vaid mõned päeva enne valimisi. Ning paljud tuntud ja vähetuntud lauljad ja muidu tegelased koguvad oma nimega erakondadele hääli. Uurin niisiis, miks Virve kellelegi hääli ei korja.
“Ma ei mõtlegi seda, sest sinna ma ei saa ja ei taha. Mõne sõna ütleks sekka, aga et ma sinna tahaks? Mitte iialgi!”
Aga kui rahvas sind valiks?
“Ei vali! Ei, ei saa!”

Virve, sa said hiljuti ühe tembuga hakkama, käisid langevarjuga hüppas. Kas sa hirmu ei tundnud?

Virve küsib imestunult vastu: “No, mis seal hirmsat? Mina ei kartnud. Oleks ma kartnud, siis ma ei oleks läinud.”
Enne käis Virve aga Vembu-Tembumaal. Seal oli veemägi, kus Virve liugu lasi. Ja siis Virve mõtleski, et ega see hüpe hullem saa olla.
“Tõepoolest, see ei olnud hullem. Tore oli,” naeratab Virve. Ja naeratus on tal selline hea ja elurõõmus, nii kui vaid päris noorel inimesel, kel elumured koormaks veel pole, võib olla.

Nüüd on langevarjuga hüpatud, suure rahva ees lauldud, plaadid tehtud, teles ja filmis pildile pandud ning raamat trükitud, mis veel? Mida sa veel tahaksid ära teha? Kosmosereisile minna ehk?

“See mind ei huvita,” lööb Virve käega. “Ma tahan, et kuu ja taevatähed sinna üles jäävad. Loodus võiks paigale jääda. Sinna üles ei pea inimene ronima paha tegema. Tehku maa peal, mis tahavad. Aga üleval ei – Kuu ja Päike on meie elu, seda ma ei taha.”

Virvel on siiski üks unistus: “Et meie väike rahvas võiks kõik elada nii, et tööd on kõigil ja kõigil on raha elamiseks. Vaata, ma lugesin ükskord ajalooraamatut ja seal oli siis see meie president Päts, ma olen teda näinud, kohanud pole. Olen näinud, kuidas Pärnu silda ehitati ja siis ta oli seal silda vastu võtmas. Kas see oli siis 1938. aastal? Ja Päts ütles: “Nüüd, Eesti rahvas, oleme jalad alla saanud ja nüüd hakkab meie elu paranema!” Aga noh, see oli selleks korraks – 39-ndal viidi ta juba piinakambri ja sinna ta jäi.” Virve arvates on sest kahju, et Eesti ajalugu niimoodi just läks.

“Oleme küll suured ja jõukad, aga… Ma olen vana mullaaegne inimene ja minule see endine aeg väga meeldis, see oli tore aeg. Siis ma olin noor ja ma ei ütleks, et kõht tühi oli. Aga öeldakse nii: “Kõik laevad ei jõua randa, mis merel liiguvad, kõik mõtted ei lähe täide, mis meeles liiguvad.” Ja ongi kõik!”

*
Rahvalaulik Virve Elfriede Köster
ehk Kihnu Virve
ehk Järsumäe Virve

Sündinud 30. jaanuaril 1928

On kirjutanud vähemalt paarsada laulu, neist tuntuim on “Mere pidu”.

Esimene plaat “Kihnu Virve laulud” (koostanud Sirje Roomet), mis ilmus 2006. aastal.
Teine plaat, “Süda on nooruse värav” ilmus 2007. aastal koostöös Olavi Kõrrega.
Kolmas, duubelplaat “Mere pidu” ilmus tänavu veebruaris. See plaat juhtis mõnda aega plaadimüügi edetabeleid.
*
Raamat “Nagu linnukene oksal”

Kihnu Virve kirjutas raamatusse Pegasuse kirjastaja Tiina Laanem.

Kas Virvet oli raske või kerge portreeks kirjutada?
“Virvega oli tore ja lõbus. Virve tahtis alguses silmast silma kohtuda, et kas on “minu inimene”. Ja siis ta ütles: “Nojah, me ikka sobime hästi, et võid tulla küll Kihnu!” Kui ma Kihnus käisin, siis ütles Virve kord öö hakul mulle, et ma olen oma inimene. Et kui ma oleksin peen nihvi, oleks asi katki jäänud. Et tema on lihtne Kihnu inimene ja tema peente härrade ja inimestega ei oska ringi käia.”

Sedalaadi raamatut ühe-kahe vestluse põhjal valmis ei saa. Nii käiski Tiina Virvel Kihnus külas kohe mitu-mitu korda, elas seal, käis koos Virvega poes ja kalal, vaatas koos Virvega õhtuti telekat ja muidugi oli ligi, kui Virve koos oma lastega laulmas käis.
“Seal nägin ka täiesti tavalist Virvet, sedagi, kuidas ta on mõnikord väsinud. Näiteks oli ta kaks tundi enne jaanipäeva kontserti väga vaikne ja näost ära. Siis käis saunas ära ja kui ta jõudis peoplatsile, oli toimunud uskumatu metamorfoos. Ta pole üliinimene, aga see võime end käsile võtta on tohutu. Tal võib valutada ja ta võib olla haige, aga vanasti ta tantsis, laulis ja lõi trummi ka 39-kraadise palavikuga. Rahva sekka tulles pole ta kunagi närtsinud. Avalikult ei virise.” M. K.

Linnaleht 20. november 2009

Tags: , , | Posted in Tähtsad inimesed

One Response to “Virve – lihtne Kihnu mutt, kelle laule me kõik laulame”

  1. Hillar Kohv.
    November 30th, 2009 at 15:25

    Tere!
    Kas Virve Köster Toris pole esinemas käinud oma pereansambliga?
    Kui pole ,kas soovi tulla poleks näiteks?
    Meil siin Toris tore Sotsiaalmaja ning sel veel toredam juhataja Ave Aaslaid ,kes korraldab põnevaid üritusi rahvale. Avega saab kontakti e -mailil:sotsiaalmaja@torivald.ee

Leave a Reply