Ülevaade Eesti Eugeenika Seltsist

See ülevaade on koostatud kirjandusteadlase Krista Aru TÜ loetud kultuuriloo kodutööna. Ülevaadet koostades avastasin, et suhtumisest eugeenikasse ja selle rakendamisest sõjaeelses Eesti Vabariigis  on vähe räägitud. Sestap siis jagan oma tööd, mis pole küll täiuslik, kuid sai siiski Krista Arult heakskiidu, ka teiega.

Eesti Eugeenika Seltsi kohta on andnud vast kõige põhjalikuma ülevaate meditsiiniajaloolane Ken Kalling ning tema tööd on saadaval ka internetis. Seltsi tegevusest ja eugeenikast Eestis on kirjutanud uuemal ajal ka Luup, Horisont, Wikipedia ning seoses suguvõsa- ja koduloouuriga Kalle Kesküla.

***

Just internetis leiduvate materjalide põhjal on see ülevaade seltsi tegevusest ja mõjust II Maailmasõja eelses Eesti Vabariigis ka koostatud. Vähemal määral on olude sunnil kasutatud raamatuid. Allikaviited ja mõnede seltsi ideoloogide elulooaktid on esitatud töö lõpus.

***

Eesti Eugeenika Selts “Tõu tervis” asutati 1924. aastal. Seltsi nimi muudeti hiljem ümber Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsiks (edaspidi selts). Seltsi asutajateks olid peamiselt arstid ja bioloogiateadusega seotud inimesed, eeskätt Tartu Ülikoolist (TÜ). 1924. a detsembris valiti seltsi eestseisuse esimeheks TÜ tervishoiuinstituudi juhataja ja hügieenik prof. Aleksander Rammul, tema abi TÜ lastehaiguste kateedri ja kliiniku juhataja prof. Aadu Lüüs. Seltsi kassapidaja oli dr A.Audova, kirjatoimetaja dr Juhan Vilms, ametita liikmeteks J.Kõpp, pr M.Kurs-Olesk ja P.Treiberg. (Kalling, Ken „Karskustöö sünnitab eugeenikaliikumise“, URL)

Eugeenika Seltsi juhatuse (kontor Tartus, aadressil Gildi liikmetest enamik oli nagu öeldud, TÜ  õppejõud. Kahe säilinud nimekirja kohaselt kuulus seltsi Tartus vähemalt 41 ja Tallinnas 53 inimest. TÜ õppejõududest/teadlastest olid eugeenika alal ühed aktiivsemad kohtuarst ja hilisem eugeenika instituudi juhataja (1939) Hans Madissoon (luges ülikoolis al 1928. a eugeenikat) ning antropoloog ja zooloog Juhan Aul. (Kalling, „Karskustöö…“)

Seltsi liikmete nimekiri pole veebis kahjuks saadaval ja nii ei oska ma öelda, kui palju oli seltsi ametlike liikmete seas tolle aja tuntud poliitika- ja kultuuritegelasi. Mõned nimed on siiski teada, näiteks Jaan Tõnisson. Tema rääkis eestlaste tõuraamatute sisseseadmise vajadusest (loomakasvatuse eeskujul) ja avaldas pahameelt, et inimesed eneste keskel selliseid reegleid ei järgi nagu loomade aretamisel. Eugeenika pooldaja oli ka luuletaja Villem Grünthal-Ridala. (Wikipedia)

Koduloo ja suguvõsauurija Kalle Kesküla andmetel kuulus seltsi Tallinna osakonda (asukoht Pikk 6-1) koguni oma poolsada prominentset isikut, teiste seas nt admiral Johan Pitka, riigikogu liige Nigol Andresen, linnapea ja Tallinna Ajalooseltsi esimees Anton Uesson, kaitseminister August Kerem, Riigi Põlevkivitööstuse juhataja Märt Raud, piiskop Hugo Rahamägi, ajakirjanik Mihkel Aitsam, Riigi Statistika Keskbüroo juhataja A.Pullerits, Maapanga juhatuse esimees V.Johanson, metropoliit A.Paulus, kindral J.Roska, siseministeeriumi administratiivosakonna direktor E.Dolf ja abidirektor O.Angelus ning perekonnaseisuasjade osakonna juhataja T.Teder, Tallinna Tehnikumi direktor N.Nurmiste, Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi direktor Aleksander Veiderma, politseikooli direktor E.Mets, gümnaasiumipidaja Jakob Westholm jt. (Kesküla, Kalle „Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi tegemistest“, URL)

EUGEENIKA SELTSI TEKKE EELDUSED

Tervalamma Rehabilitatsioonikliiniku ülemarst, psühhiaater Jaan Olari märgib ühes aastatetaguses Terviselehes, et eugeenikaideed said alguse ja jõudsid Eestisse juba enne sajandivahetust Darwini evolutsiooniõpetuse jätkuna. Üheks eugeenika „maaletoojast“ oli Tartu Ülikooli hügieenikateedri juures aastatel  1912-1913 töötanud Vene mikrobioloog N.F.Gamaleja. Tema loeng “Eugeenika ülesannetest ja püüdlustest” trükiti ära ka Tõnissoni 1912. a Postimehes. Teinegi TÜs töötanud (1904-1918) Vene hügieeniprofessor E.A. Sepilevski propageeris Eestis eugeenikaalast õpetust. Vene teadlaste ideed mõjutasidki Olari hinnangul meie arste ning mitmeid arstiteaduskonna õppejõude. Need teadlased viisid oma ideed hiljem ajakirjanduse ja trükisõna abil raha sekka. On teada, et juba 1914. aastal ilmus Postimehe juures iseseisva raamatuna  J. Tõnissoni ja V. Ridala koostatud “Tõu küsimustest”. (Olari „Eugeenika meil ja mujal“, Terviseleht 2001, URL)

1924.a, pärast „Tõuühingu“ loomist sai rassihügieenialane ja pärilikkuseõpetuse propageerimine veelgi hoogu juurde. Olari andmetel ilmus enim artikleid kohtuarsti ja hilisema eugeenika instituudi juhi Hans Madissooni sulest. Madisoon (ka Madisson) kirjutas 1935. a raamatu “Tõutervishoid ja rahva tulevik”. Aastaid enne – 1927.a  ilmus aga mitme teadlase ühistööna tõutervishoiu käsiraamat “Pärivus ja valik” (autorid Madissoon, Lüüs, Vilms, Audova). Olari nimetab tuntud Eesti eugeenikapooldajatena veel bakterioloogiaprofessorit Karl Schlossmanni, meditsiinidoktorit K. Lellepit, Villem Ernitsat, rahvusliku arstiteaduse rajajat Albert Valdest ja psühhiaatriaprofessorit M.Bresowsky’t.

Meditsiiniajaloolase Ken Kallingu uuringud kinnitavad Olari väidet, et Eesti eugeenikaideed said alguse sajandivahetusel. Kalling peab eugeenika ja Eesti Eugeenika Seltsi sünni eelduseks peamiselt Eestis väga populaarseks saanud karskusliikumise käigus tekkinud ideid. (Kalling, „Karskustöö…“)

Kuidas karskus ja eugeenika ehk rassipuhtus seotud on? Toona arvati, et alkoholism on pärilik ning alkohoolik ei anna oma järglastele edasi häid ja terveid geene. Näiteks ajaloolase ja poliitiku  ning  raamatu „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“ kirjutanud prof Hans Kruusi (1891-1976) hinnangul oli Tõnissoni aktiivsus karskusliikumises tingitud ainult huvist eestlaste “tõutervishoiu” vastu. (Wikipedia)

Seost karskusliikumisega kinnitab ka asjaolu, et 1925. a muutus Eesti Karskusliidu ajakiri „Tulev Eesti“ (vastutav toimetaja V. Ernits, tegevtoimetaja J. Vilms) ka Eesti Eugeenika Seltsi „Tõutervis“ häälekandjaks. Toimetuse kommentaaris ühinemisele öeldakse, et see on loomulik, kuna karskusliikumine on osa tõutervishoiust. Ka töömeetodid – kasvatustöö – on samad. Seega on palju ühist põhjustes, sihtides ning abinõudes. (Kalling, „Karskustöö…“) Pärast ajakirja „Tulev Eesti“ sulgemist 1926. a sai peamiseks eugeenikaalaste kirjutiste avaldamise kohaks ajakiri Eesti Arst.

EUGEENIKA OLI POPULAARNE KOGU MAAILMAS

Peab märkima, et eugeenika oli 20. sajandi alguses kogu Euroopas ja ka Ameerika Ühendriikides populaarne ning Saksamaa polnud ainus riik, kes rassipuhtust propageeris. Nii et Eesti võttis omaks muus maailmas sündinud „eesrindlikud“ teadusideed. Tõsi, nii koledate asjadeni nii kui natsi-Saksamaa, teised riigid siiski ei jõudnud. N-ö „mitte-kõlbulike“ kodanike sundsteriliseerimine muutus vahepeal aga üsna tavaliseks ja Eesti oli siin päris esirinnas.

Eugeenikat uurinud meditsiiniajaloolane Ken Kalling on öelnud, et „iseseisvuseelse Eesti mõtlejate suhet tõuküsimusse saab juba kindlasti pidada eugeenika poolt mõjustatuks, s.t eugeenilise mõtlemise teoreetilised alused olid eesti ühiskonda kinnistunud“. (Wikipedia vahendamas Kallingut 1998) Seetõttu algas iseseisvuse saanud Eesti Vabariigis kohe eugeenilise mõtte levik ja propageerimine. Algselt oli eugeenikaideede levitamisega peamiselt seotud Karskusliit ja ka Tartu Ülikool – nagu mujalgi maailmas kandsid eugeenilist mõtet peamiselt arstid ja bioloogiateadusega seotud inimesed. (Kalling, „Karskustöö…“)

Kuna seltsi kuulus mitmeid mõjukaid eestlasi, siis jõudsidki seltsi ideed ja uskumused nii ühiskonna kõrgematesse kihtidesse kui ka lihtsate inimesteni ning vormusid lõpuks ka kurikuulsa steriliseerimisseaduseni.

EESTI EUGEENIKA SELTSI EESMÄRK

Seltsi eesmärk oli „puhtatõulise ja elujõulise eestlase“ elushoidmine ja „tõupuhta“ rahva arvu kasv. Selle eesmärgi nimel propageeris selts muu hulgas aktiivselt vaimuhaigete ja alaväärtuslike steriliseerimist. Selts suhtus negatiivselt eestlaste abiellumisse muulastega, kuid see polevat olnud tingitud mitte niivõrd rassismist, kui soovist ära hoida kultuurikonflikte ja nendega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. (Wikipedia) Seltsi siht oli võidelda “Eesti rahvatõu omaduslise tasapinna langemise vastu, samuti kaasa aidata üldtervishoidu puudutavates ettevõtmistes“. (Kalling „Karskustöö….“) Kava nägi ette teadustööd, emade- ja lastekaitse korraldamist, tervishoiu propagandat, tõuküsimuse uurimist jne.

Esimeses karskusseltsi ja eugeenika seltsi ühisajakirjas „Tulev Eesti“ trükiti ära eugeenilise sihiga 43 juhtlauset, mis põhinesid Kallingu sõnul mõningate erinevustega saksa eeskujule (Deutsche Gesellschaft fur Rassen-Hygienie). Erinevused puudutasid näiteks segaabielusid. Sarnastest seisukohtadest lähtus ka „Tõutervise“ töökava. Eugeenikud soovitasid eestlastel vältida abielu „sakslaste ja venelastega, kuna nonde tugev kultuurikontekst pidada eesti oma alla suruma“. Samas soovitati „vere parandamiseks“ segaabielusid teiste soome-ugri rahvastega.

Kalling kirjutab:

„Juhtlausete peamine sõnum oli jätk ennesõjaaegsele retoorikale – rahvas võib kiduda, s.t head ja väärtuslikud rahvaosad võivad arvulisse vähemusse jääda. Üldistatakse, et praegusel ajal on kultuurrahvaste juures ebasoodne valik harilik nähtus – alamaist kihtidest kõrgemale tõus toob endaga paraku kaasa perekonna väljasuremise hädaohu – sündivus väheneb just väärtuslikes perekondades. /…/„

Kalling toob välja ka Eesti eugeenika suunda kõige paremini iseloomustavad juhtlaused.

a) Eesti seadused on puudulikud abiellumise takistamise võimaluste kohalt;

b) nõutakse kõigi alaväärtuslike ja vaimuhaigete seaduslikku sigimisvõimetuks tegemist;

c) soovitatakse ühiskonnale vastuvõetamatute ja üldse väljasurevate isikute sigimise  ärahoidmiseks viimased töökolooniatesse suunata;

d) kutsutakse üles konkreetsete sammude astumiseks eugeenilise hariduse levitamisel – kõrgematesse koolidesse oleks vaja sisse viia tõutervise loengud, koolide viimastes klassides peaks tõutervishoid olema sunduslik aine (üldtervishoiu raames).

e) Vastav haridus oleks vajalik ka kirikuõpetajatele.

f)  Rootsi riigi eeskujul oleks vajalik luua eugeenika instituut.

g) „Liig sage eestlaste abiellumine muulastega ei ole perekondliselt ega tõupuhtuse seisukohalt soovitav“. (Kalling)

Need juhtlaused olid tegelikult leebemad edasiarendused Eesti arstide karmimatest ja praegusel ajal õudust äratavatest  ettepanekutest. Nimel soovitas 1925. aastal Eesti Arstide Päeval valitud spetsiaalne komisjon (Brezowsky, Lüüs, Fischer, Klemens, Vilms), et  sundsteriliseerimise alla kuuluksid:

a) lapsed, kes ei suuda omandada I klassi programmi ning on ilmne, et vajakajäämine on päritud. Steriliseerida hiljemalt 10a vanuselt.  Siia rühma kuuluksid ka sünnilt kurttummad, pimedad ja nõdrameelsed;

c) vabalt elavad idioodid, pimedad, kurttummad, epileptikud, kui väärareng on pärilik hoolekandesutustest välja laskmisel või enne abiellumist;

b) psühhopaatilised kurjategijad, retsidivistid, kroonilised alkohoolikud kui nende viga on pärilik.

Vabatahtliku steriliseerimise võimalust soovitasid arstid vaimuhaigetele, “vagabundidele”, raske tiisikuse põdejatele, süfiliitikutele, kehaliselt vigastele. (Kalling, „Karskustöö…“)

Seltsi juhtlaused, mis avaldati 1927. aastal kirjastusühisuse K./Ü. “Loodus“ väljaandes „Pärivus ja valik. Tõutervishoiu käsiraamat“ (lk 342–346) leiab tervikuna veebilehelt Vikitekstid.  (http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_eugeenikaseltsi_%22T%C3%B5utervis%27e%22_juhtlaused)

SELTSI TEGEVUS JA MÕJU ÜHISKONNALE

Lisaks oma ideede avaldamisele ajalehtedes ja raamatute trükkimisele korraldas selts ka kaks suurt rahvuslikku kongressi. 1927. aastal toimus Esimene Rahvusliku Kasvatuse Kongress. Paar aastat hiljem loodi „pärilikkusfaktori olulisuse tõttu“  seltsi juurde genealoogia toimkond (1931), mille esimeheks sai dr.Phil Juhan Vasar, abiesimeheks A.Perandi ja laekahoidjaks Eesti antropoloogia rajaja Juhan Aul.

1934. aasta märtsis esitas selts valitsusele steriliseerimisseaduse eelnõu. Toonane valitsus küll arutas seda seadust mitmel korral, kuid seaduseks see eelnõu ei saanudki –  kahtlejaid ja vastuseisjaid oli liiga palju. Sel korral. 2.-3. jaanuaril 1935 toimus II Rahvusliku Kasvatuse Kongress (Tln, Kaubandus-Tööstuskoja saalis Pikk 20). Kongressil esinesid nii riigivanem Konstantin Päts kui ka TÜ rektor Johan Kõpp, professorid Jüri Uluots, Paul Kogermann, Aadu Lüüs jt avaliku elu tegelased. Genealoogia rahvuslikest ülesannetest rääkis Juhan Vasar. (Kalling „Karskustöö…“; Kesküla). Muu hulgas esitas see teine kongress kõik abiellujad enne naitumist läbi vaadata ning soovijaid ainult vastava tunnistuse alusel registreerida. Teise kongressi ettekannete põhjal valmis kogumik “Eesti rahva tulevik”. (Kesküla)

Päevakorral oli endisel ka steriliseerimisseadus ning samal aastal – 1935 viis selts teist korda nn alaväärtuslike isikute steriliseerimise seaduse valitsuse ette. Eesti Vabariigis oli sel ajal vaikiv ajastu – ajalehed olid tsensuuri alla pandud, parteid keelatud jne – demokraatiast oli asi kaugel ning nii andiski Päts 27. novembril 1936 välja riigivanema dekreedi  sundsteriliseerimisest. Dekreet jõustus 1. aprillil 1937.

Selle seaduse kohaselt kuulusid sundsteriliseerimisele:

* pärilikult vaimuhaiged,

* nõdrameelsed,

* raskelt langetõbised

* või päriliku kehalise veaga inimesed,

kui nad on sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või kui nad võivad sigitada järglasi, kes on samade tunnustega.

Keelatud oli steriliseerida alla kümne aastasi lapsi ning juhtudel, mil see võiks osutuda eluohtlikuks. Vastava ettepaneku võisid teha asjaosalised ise, arstid, hooldajad, hoolekodude ja raviasutuste juhatajad. Seaduse teostamise ja elluviimise eest vastutas sotsiaalminister.

Wikipedia andmetel sundsteriliseeriti Eesti Vabariigis vähemalt 41 inimest (Lätis ca 60). Selle steriliseerimisseaduse tühistas 23.oktoobril 1940 Nõukogude Eesti valitsus. (Olari, Terviseleht 2001)

SUNDSTERILISEERIMISEST EI PÄÄSTNUD KA KOHUS

Kõik steriliseerimisega seonduv oli Kallingu sõnul salajane ning seetõttu on täpsete andmete leidmine sundsteriliseerimise kohta keeruline ja siingi esitatud numbrid ei pruugi õiged olla. On aga teada, et sotsiaalministeerium moodustas Tartusse ja Tallinnasse spetsiaalsed ringkonnakomisjonid. 1938. aasta märtsis teatas ministeerium, et Tartus tehti ettepanek steriliseerida 14 ja Tallinnas 17 inimest. Enamiku moodustasid naised, mehi oli 6. Tartu komisjon soovitas steriliseerida 10 ja Tallinna komisjon 11 inimest. Neist 21 steriliseeritust olid kaks mehed.

Üks steriliseeritud naisest kaebas otsuse enne selle täideviimist riigikohtusse edasi, kuid jäi kaotajaks. Edaspidiste steriliseerimiste kohta on andmeid vähe, kuid asjaga siiski tegeldi. Seda kinnitab 1939. aasta juuli Politseilehe lausekatke “…ka järgnevatel aastatel oli steriliseeritute arv väike”. (Kesküla)

Kallingu andmetel mingit arvestatavat diskussiooni steriliseerimise eetiliste ja meditsiiniliste külgede üle Eestis ei tekkinudki. “Kas küsimus oli Eesti teadlas- ja arstkonna küllaltki üksmeelses suhtumises bioloogilisse determinismi (väike ühiskond ning vähe teaduskoolkondi ning üldine saksa teaduse mõju /…/) või saabunud vaikiva olekuga, on praegu veel vara öelda,“ nendib ajaloolane.

Eugeenika areng Eestis oli pidev kuni iseseisvusaja lõpuni. Eestist sai üks väheseid maailma riike, kus võeti vastu steriliseerimise seadus. (Kalling, „Karskustöö…“)

EUGEENIKA ARSTIDE KOOLITAMISEL TARTU ÜLIKOOLIS

Seltsi mõju ja tema tegevuse üldist aktsepteerimist näitab veel asjaolu, et riik pidas vajalikuks eugeenikaalase hariduse andmist. Vaid aasta enne vabariigi surma, aastal 1939 loodi TÜ juurde eugeenika instituut, see oli nii kui steriliseerimisseaduski eugeenika seltsi ideede ja tegevuse otsene tulemus. Näiteks alustas eugeenika selts arstide õpinguid toetama kohe pärast asutamist – alates 1926. a finantseerisid eugeenikud aastas ühte arstiteaduskonna auhinnatööd.

Uue eugeenika instituudi õppekavas oli Kallingu järgi põhirõhk füüsilisel antropoloogial ja geneetikal. Käsitleti soome-ugrilaste tõulisi iseärasusi, valikut inimese juures. Palju tähelepanu oli pööratud tervishoiule, steriliseerimise ja sigimisvõime tõkestamise/piiramise teemale.

Arstiteaduse ja usuõpetuse üliõpilastele ning kodanikuõpetuse-, loodusloo-, ja tervishoiuõpetaja kutse taotlejatele olid instituudi tööplaani kohasel kõik loenguaineid kohustuslikud eksamiaineiks. Teistele tudengitele olid need valikained. Eugeenika instituudi rajamist toetas otseselt sotsiaalministeeriumi tervishoiu ja hoolekande valitsuse rahva juurdekasvu ja heaolu komisjon. (Kalling, „Karskustöö…“)

Väidetavalt taheti viia eugeenika ka tavakooli õppekavasse. Andmeid, kas seda ka tehti, ma kahjuks ei leidnud.

MIDAGI HEAD KA – SUGUVÕSAUURINGUD

Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts korraldas Kalle Kesküla andmetel ka suguvõsauuringuid. Näiteks redigeeris ja täiendas Aadu Lüüs 1932. a kirjastatud Martin Lipu uurimuse Karellide suguvõsast. Loodi ka sugukondade uurimise büroo, mille üks liige  – keegi L. Pärtelpoeg hakkas tasu eest koostama Holstre valla (Viljandimaa) genealoogilist andmebaasi. 1939. aastal kirjastati Tallinnas Alverite suguvõsa (koostaja Juhan Alver) ja 1940. a Tartus Tomsonite-Hildebrant’ide suguvõsa kroonika (koostas arhivaar Tiido Laur, täiendas Oskar Tomson). Ajakirjanduses ilmus mitmeid sellealaseid artikleid. (Kesküla) Nii et see on ainus hea asi, mis eugeenikaseltsi tegevusega kaasnes ja mis on jõudnud välja ka moodsasse aega..

SELTSI TEGEVUS POSTIMEHE JÄRGI

Eugeenika oli populaarne ja teemat kajastasid ka toonased lehed. Nt annab Eesti ajakirjanduse analüütilise biograafia veebileht lühikese, aga huvitava ülevaate seltsi tegevusest 1932.-1938ni Postimehe artiklite põhjal. (http://www2.kirmus.ee/biblioserver/index2.php?kid=422076)

1932 märts – PM avaldab seltsi märgukirja „Seadus, mis kahandab abiellumiste arvu, halvab perekonnaelu, tõstab abielu lahutamiste arvu.“ (Kirmus.ee – Postimees  23.03.1932)

1934 okt – PM teatab, et kultuurkapitali sihtkapitali valitsus on otsustanud alustada eeltööd teise rahvusliku kasvatuse kongressi korraldamiseks. Selleks võetakse ühendus Eesti tõutervise ja genealoogia seltsiga. Teine rahvusliku kasvatuse kongress tuleks pidamisele Tallinnas ja sellele tahetakse kutsuda meie riigijuhte, haridus- ja kultuurtegelasi, arste, teab PM rääkida (Kirmus.ee – PM 5.10.1934)

1934 mai – Aadu Lüüs (ja H. Madissoon?) kirjutab PM-s artikli Eugeenika Ja Genealoogia Seltsi ettepanekutest ja käredatest abinõudest rahva tõuliseks tervendamiseks. Lüüs räägib abiellumise keelust, sigivõimetuks tegemisest, abordist, muulaste õiguste piiramisest, kitsendustest kodakondsuse saamisel, samuti mineviku-kontrolli vajalikkusest kolmanda põlveni välja. (Kirmus.ee – PM  31.05.1934). Postimehe refereering: „H. Madissoon ja ja A. Lüüs tutvustavad ajakirjandusele Eesti Eugeenika Ja Genealoogia Seltsi poolt välja töötatud ettepanekuid ja seisukohti, mis seltsi arvates on tarvilikud, et neid meie olemasolevates või edaspidi antavates seadustes maksma panna meie rahva heaolu järeltuleva soo tõulise väärtuse huvides.“  (Kirmus.ee – PM 04.05.1934)

1934 juuni – seltsi 5. juuni nõupidamisel, kus oli peateemaks rahvusliku kasvatuse kongressi organiseerimine, leiti et kongressi päevakavas peaksid domineerima eesti rahva bioloogilis-sotsiaalse koostise ja olukorra küsimused. (Kirmus.ee – PM 07.06.1934)

1934 dets – seltsi peakoosolekul võeti vastu rahvusvahelise eugeenika organisatsioonide föderatsiooni ettepanek rahvusvahelise eugeenika konverentsi korraldamiseks tänavu Eestis. PM teatab, et see on rahvusvahelise eugeenika organisatsioonide föderatsiooni järjekordne konverents, milliseid peetakse iga 2 aasta järele ise riigis. Föderatsiooni juhatus asub Londonis. Föderatsioonis on esindatud peaaegu kõik Euroopa riigid, Põhja-Ameerika, Inglise dominioonid, Hiina, Jaapan j. t. oma eugeenika organisatsioonide kaudu. Samal koosolekul valiti seltsile uus seitsmeliikmeline juhatus: prof. K. Schlossmann – esimees, dotsent R. Sinka – abiesimees jt. Eesti esindajaks rahvusvahelisse föderatsiooni valiti dots H. Madissoon. (Kirmus.ee – PM 14.12.1934)

1934 dets - Seltsi juhatus palub Tartu linnavalitsust lubada LV-le alluvaid ametnikke osa võtta 2. rahvusliku kasvatuse kongressist 2. ja 3. jaanuaril, vabastades neid selleks ajaks tööst või komandeerides neid kongressile. Avaldises märgitakse muuseas seda, et kongressi eduks on vajalik võimalikult suurema hulga riigitegelaste, omavalitsuste juhtide ja ametnikkude, kultuuriloojate, kasvatajate j. t. osavõtt. (Kirmus.ee – PM 28.12.1934:1)

1934 dets – Selts palus Tartu linnavalitsuselt 100 kroonist toetust oma tegevusele. Linnavalitsus lubas eelarve koostamisel palvet arvesse võtta (Kirmus.ee – PM 28.12.1934)

1935 märts – PM kirjutab, et E. Eugeenika ja Genealoogia Seltsi osatähtsuses ühiskondlikus elus. PM märgib, et selts pidas 21. märtsil aastapeakoosolekut, kus esitati möödunud tegevusaasta aruanne. Seltsi juhatusse kuuluvad PM andmetel sel hetkel prof. A. Lüüs (esimees), dr.Med H. Madisson (sekretär), dr med R. Sinka (abisekretär), mag J. Aul (laekur) ja pr Poska-Grünthal ning A. Oinas (liikmed). (Kirmus.ee – PM 22.03.1935)

1935 okt – PM annab teada, et peeti seltsi korraldusel 2. rahvusliku kasvatuse korraldusel 2. rahvusliku kasvatuse kongressi referentide ja asjast huvitatud isikute vaheline nõupidamine. PM annab ülevaate ka kongressi kavast. (Kirmus.ee – PM 05.10.1935)

1935 nov – Juhan Vilms annab PM ajakirjanikele Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi Tallinna osakonna nimel seletusi ja selgitas abielunõuandlate tegevuse laiemale ja tõhusamale alusele rajamise plaane. (Kirmus.ee – PM 06.11.1935)

1936 juuli – H. Madisooni artikkel „Tõutervishoiu teostmine hädavajalik. Eugeenika seltside rahvusvaheline föderatsioonide kongress arutas tõutervishoidlikke küsimusi. Laiad katoliiklaste hulgad steriliseerimise poolt. Vaimselt degenereeruvaid isikuid tuleb hädaohtlikult palju juurde.“ Postimehes. Madisoon annab ka ülevaate ja jagab muljeid  eugeenika seltside föderatsiooni rahvusvahelisest kongressist (Sund steriliseerimine. Eugeenika õpetamine koolides. Lühiülevaade föderatsiooni tööst). (Kirmus.ee – PM 31.07.1936)

1938 apr - Eesti eugeenika ja genealoogia seltsi uus juhatus: prof. K. Schlossmann – esimees, dotsent R. Sinka – abiesimees, dotsent H. Madissoon – peasekretär, ajaloolane A. Oinas – sekretäri abi, mag Peerandi – laekur, dr med J. Ottas, vandeadvokaat V. Poska Grünthal. Eesti esindaja rahvusvahelises eugeenika föderatsioonis dots H. Madissoon. (Kirmus.ee – PM 13.04.1938)

1938 - Rahvusvaheline Eugeenika konverents Eestis (kus osales lisaks meie inimestele üle 60 välismaa teadlase).

LÕPP TULI KOOS NÕUKOGUDE VÄGEDEGA

1940ndal Eestis võimu võtnud Nõukogude liit tühistas Pätsi steriliseerimiseseaduse 23.oktoobril 1940. Eugeenika seltsi tegevus keelustati ning sama aasta 3. detsembril anti seltsi varad ja arhiiv üle TÜ juures tegutsenud Loodusuurijate seltsile. Saksa okupatsiooni lõpus püüdis endine eugeenika instituudi juhataja Madissoon seltsi tegevust taastada. (K.Kesküla)

Pärast II Maailmasõja lõppu Madissoon represseeriti, seltsi teine eestvedaja prof Aul kaotas  ülikoolis töö. Eugeenikat ametlikult ei enam praktiseeritud.

Siiski jätkus võimude soovitusel steriliseerimine siis, kui arstid arvasid, et inimene ei saa laste kasvatamisega hakkama või on vaimse puudega. Steriliseeriti ka nn sotsiaalse näidustusega inimesi (nt prostituute) ja päriliku puudega inimesi. Kokku steriliseeriti Nõukogude Eestis hinnanguliselt umbes tuhat inimest. (Wikipedia)

KOKKUVÕTE

Kallingu hinnangul on Eesti paraku läinud ajalukku just negatiivse eugeenika (sund jms) viljelejana ning steriliseerimisseaduse taga oli suuresti Eesti arstkond. Ja nii kui selgus, oli eugeenikaga ja seltsiga seotud paljud Eesti juhid ja teadlased, kuid huvitaval kombel nende elulood (nt Tõnisson, Päts jt) nende rolli selles „tõupuhtuse“ elluviimises suurt ei kajasta. Samuti vaikib sellest sotsiaalministeeriumi (mis loodi sotsiaalhooldus-, tervishoiu- ja tööministeeriumi liitmisel) ajalugu, mille uurimine mul praegu käsil on.

Jällegi, steriliseerimisseadus ja ministeeriumite osa selle loomisel ja elluviimisel (ka nõukogude ajal!) on liiga ebamugav ja piinlik. Igal juhul vajab Eesti Eugeenika Seltsi tegevus ja sellega seotud inimeste uurimine edasist uurimistööd.

ALLIKAD

Eesti ajakirjanduse analüütiline biograafia ja Postimees

(URL http://www2.kirmus.ee/biblioserver/index2.php?kid=422076)

Eugeenika juhtlaused – „Pärivus ja valik. Tõutervishoiu käsiraamat“ (K./Ü. “Loodus“ 2007: 342–346), via  Vikitekstid URL http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_eugeenikaseltsi_%22T%C3%B5utervis%27e%22_juhtlaused

Kalling, Ken „Karskustöö sünnitab eugeenikaliikumise“

(URL http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr36/kalling.pdf)

Kalling, K „Näitlik juhtum eesti meditsiiniloost: dr Juhan Vilms ja eugeenika“ Eesti Arst, http://www.pdfdownload.org/pdf2html/pdf2html.php?url=http%3A%2F%2Fwww.eestiarst.ee%2Fstatic%2Ffiles%2F052%2Fnaitlik_juhtum_eesti_meditsiiniloost._dr_juhan_vilms_ja_eugeenika.pdf&images=yes

Kesküla, Kalle „Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi tegemistest“ , URL http://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&frm=1&source=web&cd=2&ved=0CDEQFjAB&url=http%3A%2F%2Fwww.genealoogia.ee%2Fsaaremaa%2FEesti%2520Eugeenika%2520ja%2520Genealoogia%2520Seltsi%2520tegemistest.pdf&ei=XfqRUe35L4by4QTfvICwDA&usg=AFQjCNGKh_TKyu7eELEFGlApPWUfvXIsIg&sig2=QsX74QJ6BNYXvhJ_I7BDXw Kesküla allikad: 1) EAA fond 4855, nimistu 1, säilikud 1-10,

2) Riigi Teataja nr. 98, 1936, art. 776, lk. 2078-2081,

3) Luup 29. september 1997 nr. 20 (51),

4) Eesti Ekspress 13. mai 1999.

Olari, Jaan, „Eugeenika meil ja mujal“, Terviseleht 2001 (URL http://www.terviseleht.ee/200108/8_olari.php)

Steriliseerimisseaduse terviktekst: URL http://www.hot.ee/seadustekogu/skvii-1-5.html

Wikipedia, http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht

Wikitekstid, URL http://et.wikisource.org/wiki/Rahvusvaheline_eugeenika_konverents_Eestis

Lisa

MÕNED EESTI EUGEENIKA SELTSI IDEOLOOGIDE BIOGRAAFILISED ANDMED

Juhan Vilms

oli üks eugeenikaseltsi “Tõutervis” asutajatest (1924) ning Eesti rahvusliku kasvatuse kongresside (1927 ja 1935) ellukutsuja. Ta oli ka alates 1922. a karskusliidu liige ja aastatel 1925 ­ 1926 selle juhatuse esimees. Vilms oli 1930­1932 Tallinna linnavolikogu liige, 1928­1930 oli ta Riigikogu liige (Tööerakond) Vilms asutas 1931. a Rahvusliku Töökoonduse. Poliitik Vilms pooldas korporatismi ning võitles kutsealaste kodade loomise eest. 1944. aastal emigreerus Juhan Vilms Rootsi, hiljem Argentiinasse, kus 1952. a suri. (Kalling, Ken „Näitlik juhtum eesti meditsiiniloost: dr Juhan Vilms ja eugeenika“ Eesti Arst“, URL)

Kallingu sõnul „/../ Vilms nagu kõik eugeenikud uskus inimolemuse bioloogilisse determineeritusse ja sellesse, et neid teadmisi peab ühiskonna arenguks ära kasutama

/…/ Vilms väitis, et 1/3 eesti rahvast on alaväärtuslik (4) ja teenis sellega ajakirjanduses üldise halvakspanu (5).“ Seejuures olevat Vilms Kallingu hinnangul lähtunud majanduslikest kaalutlustest, öeldes, et „/…/ “Haleduse ja ülearu helluse pärast iga inimese moodi olevuse vastu maksab meile umbes 10 000 vaimuhaige ülevalpidamine aastas üle 100 miljoni sendi. Peale selle vangimajad, kurikalduvustega laste kodud jne., mis vähemalt 1 miljard senti aastas kulu teevad.”/…/ (Kalling, Eesti Arst)

Vilms oli seisukohal, et puudega inimesed, joodikud ja pätid jms on „tõuliselt alaväärtuslikud ega tohiks omada ühesarnaseid õigusi. Ka suur osa töölisklassist, kes ei avalda erilist tahet ülespoole tungimiseks, on tõuliselt alamal tasapinnal kui suurem osa keskklassidest.” (Kalling Eesti Arst)

Aadu (Ado) Lüüs (1878-1967-Stockoholmis) oli seltsi asutajaliige ja esimees (1924-1937). Arstiteadlane, pediaater, teadlane. Oli Eesti esimene lastearst-teadlane. Avaldas üle 90ne teadustrükise, milles käsitles lastehaigusi, tervishoiu ülesandeid ning laste- ja emadekaitset Eestis ja teistes maades, eugeenikaliikumist, meditsiinilisi organisatsioone.

Hans Madisoon (kuni 1936 Madisson) (1887 – 1956) oli eesti arst ja eugeenik. NKVD arreteeris Madisooni 1945.a ja saatis ta  vangilaagrisse Tjumeni oblastis. Süüdistuseks oli osavõtt Tartu vanglas 1941.a mõrvade uurimisest. Ta vabanes 1954. http://et.wikipedia.org/wiki/Hans_Madissoon

Juhan Aul (aastani 1931 Klein) (1897–1994) oli Eesti antropoloog, zooloog ja eugeenik. Kaitses 19. märtsil 1938. A  doktoriväitekirja “Lääne-Eesti maakondade eestlaste antroplooogilisi tunnuseid ja tõuline kuuluvus”. Aul tegeles eestlase kehaparameetrite mõõtmisega, rajas füüsilise antropoloogia uurimisrühma. 1982. aastal ilmus tema uurimus “Eesti kooliõpilaste antropoloogia”. Koos Kalju Paaveri ja Harry Lingiga kirjutas raamatu “Eesti NSV imetajad” (Tallinn, 1957). Juhan Aul töötas Tartu Ülikooli õppejõuna kuni 1970ndate aastateni. (Wikipedia, URL http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Aul)

Tags: eugeenika, kalling, madisoon, tõnisson, vilms | Posted in Tähtsad inimesed