Ja tolmu ka ei ole siin, virtuaalmaailm on jumalast puhas kui Eeden, igati allergia- ja tolmulestvaba keskkond.  E-ilmas võib küll valitseda tühjus nagu seda võib mõnikord kohata ka mu peas,  sellel korrusel, kus peaksid ideed ja mõtted sündima ja oma elu elama.

Toas on mul küll tolmu. Natuke. Kui päike tuppa paistab, siis on näha. Mõnikord. Päikest jääb õnneks üha vähemaks.

Ja mul on kohver. Kohver, kelle nimi on Kohver. Kohver  Kohver käis äsja Londonis. Koos mu sõbra Reeda ja Joonataniga.

Vot nii.

Ema Elfriede Paukson

8. mai 1928 – 29. mai 2010

*

Ja ongi igaveseks läinud,

ning kaasa viinud

kogu möödund elu,

mu lapsepõlve, nooruse

ja iseenda küpse naise soojuse ja ilu.

*

Mu ema,

mu kallis, kallis ema.

*

Sind korra kallistada tahtnuks enne veel,

ja rääkida, kuis läks mul päev,

ja manitseda sind, et hoiaksid sa end

ning öelda naeratades veel,

et kuskile ei läheks sa,

et oleksid siinsamas veel,

kui tulen jälle rääkima,

kuis päev mul läks, kuis lastel läheb,

kuis tunnen sinust puudust.

*

Mu ema,

mu kallis, kallis ema.

*

Su pehmet kätt ma tunnen ikka veel mu peos,

nii väikest, habrast, õrna.

Su viimseid sõnu mäletada igavesti tahan.

“Jää natukeseks minuga veel siia,”

mul ütlesid sa silmi avamata.

Sul hoidsin käest, su sõrmed täitmas pihku,

ja lootsin veel, et lihtsalt magama sa jäid…

Ei teadnud siis,

et oled juba ületanud piiri,

ja ulatasid viimast korda käe…

*

Et ulatasid viimast korda käe…

*

Mu ema,

mu kallis, kallis ema.

Mu ema.

*

21. juuni 2010, Nõmme

Foto: Siin ta on, meie uus kaaslane.  NB! Enamik Käbi fotodest on tehtud Helve Käro silma ja fotoaparaadiga. Nende nunnude fotode autoriõigused kuuluvad seega temale, Kes tahab oma kutsast sama lahedaid pilte võtku aga Helvega ühendust!

Nii et kui meie Kätsu oli kohakaaslusega ajakirjanik, siis uus koer on juhtumisi telestaari-hakatis. Mulle ikka satub, hii.

Tööliini saksakad on mustjashallid, mustad või päris hallid (nagu kunagised ida-euroopa saksa lambakoerad). Nad on sirgema seljaga ja neid on aretatud silmas pidades just nende tööomadusi ehk õppimisvõimet, head närvisüsteemi ja instinkte ning koostöövalmidust inimesega. Tegelikult on tööliini saksakad pea samasugused, kui selle tõu esindajad oma sada aastat tagasi.

Tasakaalukas on meie uus elukas küll, kuigi särtsu samamoodi täis, kui seda oli meie kallis Kätsu. Aga õppida talle meeldib ja õpib ta ruttu ning mõtleb juba titeeast saati oma peaga ka. Eks siis ole näha, milliseks meie kooselu temaga kujuneb.

Foto: Käbi ja Liisu – 6 nädalat ja 16 aastat vanad, 26.12.09. Autor Helve Käro

Igal juhul on temast juba uksekella ja valvurit ning parasjagu seltsi. Ja ta on ka igavene kaisukas.

Ahjaa,

Käbi täisnimi on Estrellest Hurmuri Käbi. Ta saab 19. aprillil viie kuuseks, kaalub täna 17 kilo ja kopikad peale, tema esimesed lõikehambad on vahetunud, kõrvad karvased kui metsoraval. Tema lemmiktoiduks on maks, räim ja porgand.

Ning nii kui tarkade ja väärikate vanemate lapsele kohane, peab ta juba ka kenasti toas puhtust.

Foto: 15. märts – Helve püüdis Käbi kaamerasse otse teolt – järjekordse lumehunniku otsa ronimast. Käbile nimelt meeldib titest peale kuskil kõrgemal istuda ja maailma sealt vaadata-valvata.

Vot!

PS! Meie Kätsu on meil ikka südames ja meie siin usume, et Kätsu valvab selle pisikese eluka üle ja õpetab talle ka omapoolseid krutskeid juurde.

on kevadväsimus.

Lumelabidal ja

kojamehel kah.

Oravail on jooksuaeg,

naabrikass on juba rase,

männipuudel algas aga okstepuistekuu.

Hehh!

Lumi tükkis talvega on ilmselt

vanadusest nõder,

unustanud puhta ära,

kuidas sulamine käib.

Tegelt asi hoopis selles,

et va kevad tänavu

üldsegi ei tule,

vot!

Jaanid ka ei tule,

tuleb jõuluvana!

19.03.2010, Tartu-Tallinna ekspress

ma mõtlen mõtteid,

mõtlen mõtteid tarku

oma mõtteis,

ja mõtteis tarku mõtteid

voolin targemaks

ja suureks mõtlen

oma mõtteid geniaalseid.

Ma olen mõttetark.

Ma olen geenius.

19.03.2010, Tartu-Tallinna ekspress

Aga,

Kätsul oli üks igavesti lahe ja vaheldusrikas koeraelu. Ja meie pere elu oli tänu talle hoopis sisukam. Meie Kätsu. Meie Komissar Kätsu.

Video, kus Kätsu ja tema väike sõber Mia (oma suure sõbraga Kätsuga) mängivad:

Ma ei taha, et ta surnud oleks, ei taha…

Minu ilus loom, minu sõber väike…

Kätsuga juhtus, kogu aeg. Siin allpool lood temast ja temaga…

http://www.idamia.net/blog/2008/12/koerterannad-kas-ainult-linnukese-parast/

http://www.idamia.net/blog/2008/12/sojaka-kuhmnokk-luige-ja-katsu-ujumissprint/

http://www.idamia.net/blog/2008/12/sidrunirihm-taltsutab-ulakad-koerad/

Kontserdil küll selgus, et muusikaprogrammi sensitiivsus peab olema madal – nii 4-5 peal, et viiul ja klaver ilusasti ja “õigesti” kõlaksid.

Sensitiivsust saab mu protsessoril reguleerida iga programmiga 1-20-ni. Tavakõne (normkuulmine) juures kasutan praegu sensitiivsust astmel 10-12. Mida väiksem on number, seda vaiksemaks mu protsessor jääb, mida kõrgem number, seda kõvem on heli. Sensitiivsuse reguleerimisega saab mahendada ka müra ja kaja.

Samas olen avastanud, et progr-2 ehk suunamikriga tuleb sensitiivsust tõsta nii 14-16-ni, siis saab vabalt kuulata-vestelda ka tavalises lärmakas pubis, kus lisaks kõnemelule veel ka musa mängib.

Seevastu muusikaproge puhul pidin tänasel kontserdil sensitiivsust vähendama neljale! Alles siis kõlas viiul kui unistus. Ja samal ajal, kui muusika kõlas kui muusika, läksid kõik vahetekstid kaduma – nende kuulmiseks muusikaproge sensitiivsuse neljandast astmest ei piisa. Seega on näiteks muusikali jms kuulamine üsna tylikas, sest programme tuleb muudkui edasi-tagasi vahetada. Aga eks sellega harjub.

Tänane elamus oli ikka enam kui imeline – ma pole korralikult muusikat saanud kuulata nii oma 8-9 aastat! Vaat see oli tõeline tagasitulek, nyyd on veel vaid stereokuulmine puudu.

Ja veel, kui enne viimast häälestamist jooksid kõik pillid orkestris, bändis jms “kokku”, ma ei suutnud hästi pille eraldada, siis nüüd oli iga pill omal kohal – ma kuulsin neid nii nagu teie!

Elu läheb yha ilusamaks, oleks vaid aega igale kontserdile jõuda ja kõike kuulda-näha.

Ikka armastusega,
Merike

PS! Nii, kas panite tähele, et ma saan telefoniga rääkida. Ja teate mis, mu mobla-arve, mis mind peale kontserti kodus ootas, oli nii kolmandiku jagu suurem kui viimastel aastatel! Ehh, nyyd tuleb siis oma lobisemishimu kallal tööle hakata ja yritada seda ikka kontrolli all hoida.

Ehk siis- minu kuulmist timmiti eile kvaliteetsemaks, ühtlustati kõrged ja madalad ning loodi (!) minu jaoks neli heliprogrammi.

*Igapäevaelu-programm – niimoodi kuulevad kõik normkuuljad.

*Suunamikriga proge – sellega kuulen ma vaid seda, kelle poole ma pöördun, taustamüra on vaikne, vaikne, ei sega. Jube mugav kohvikus jms kohas, kus lärmi palju.

*Kolmas, mu lemmmmmmmmik – muusikaproge – muusika on taas ilus, isegi koorilaul ja rockband. Elektrikidra on endiselt mõnus. Isegi klaver kõlab hästi. Ning laul. Saksofon ja akordion võiks vist olemata olla. Esialgu veel.

*Ja neljas on mürarikka-keskkonna proge. Seda pole ma veel proovinud, tuleb järelikult öökluppi minna, näiteks. Kõik kutsed on seega teretulnud.

Ma kuulen hetkel nii hästi, et ei suuda uskuda, et veel paremini võiks kuulda. Mu lapsed ytlevadki juba, et ma kuulen kohati neist paremini. Ja liiga sageli paluvad mul vähe valjemalt rääkida, sest nad ei kuule.

Ega minu juuresolekul enam naljalt suures, kuid suht vaikses ruumis, salajuttu ajada ei saa. Ja mul (loe: SI protsessoril) on veel nii 20 protsendi jagu, nii 20-25 dB, heli tugevuse tõstmise ruumi. Kvaliteeti annab aga veel tykk maad juurde timmida.

Jessas! Kui ma hakkan üks hetk tööle täisvõimsusega, nii aasta 2010 esimeses otsas, siis saan ilmselt KAPOlt tööd. Või NASAlt. Või eradetektiivina, sest suudan kuulda paremini kui SI-ta inimesed – mul ju huultelt lugemise oskus endiselt alles. Võin pealt kuulata mida ja keda vaid. Iga kell. Igal pool. Hea tasu eest muidugi. Ja kolleegid peavad kah mõnusad olema ning välisreisid boonusena on lausa kohustuslikud.

Ja veel, ma saan nüüd ka telefoniga rääkida. Helistage mulle. Kella 9.45-15.35 tööpäeviti ja kella 15.45-23.35 puhkepäeviti. 1. jaanuaril ööpäev läbi.

Armastusega,

Merike – tulevikuinimene