Minu suur ja sõbralik loomapere on läinud ära koera- ja kassimaale. Ei teagi, kuidas nii juhtus. Igal juhul olid Härra Küpsis, Joko ja Kätsu ühed igavesti vahvad loomad, kes tegid kogu meie pere elu ja olemise ilusamaks ja rõõmsamaks, nad aitasid kasvada nii minu lastel kui ka mul endal.  Nad mõtlesid ja rääkisid ning toimetasid meie kõrval oma elu elada, täisväärtuslike pereliikmetena, kel kõigil oli oma ülesanne siin elus.
*
Nüüd on meil kodus aga uus loomalaps (no ei saa me koerakarvadeta elatud:) – väike Käbitüdruk, kes hoolitseb nüüd agaralt selle eest, et mulle sammal selga ei kasvaks ning et ma hommikuti koos kuke ja koiduga ikka jalad alla võtaks.
Käbist tuleb üks asine sportkoer ja ehk ka päästekoer, kui kõik läheb nii nagu meil temaga kokku on lepitud. Käbi tegemistest ja tema kasvamisest saab siitsamast edaspidi ka lugeda. No ja lisaks Käbile, kes on nüüd juba hiiglama suur koir, ja muidugi nutikas kui kurat ning kiire kui delfiin (nad ju on kiired), on meil majas Isand Varrukas (tõug nõmme kollane.)  Foto:  Helve Käro 
Meenutamaks minu muid loomi:
Härra Küpsis (tõug: nõmme kollane) läks 2008. aasta suvel kaheksa aasta vanusena ära Kassimaale – laisku hiiri ja palju pasteeti talle…
Joko (tõug: must ameerika kokker) on minu päkaraamatu ristiema. Tema läks Härra Küpsisele seltsiks ära 26. septembril 2009, 15-ne ja poole aasta vanusena… Palju kasse ja viinereid talle ning mustikapõõsaid ta ümber…
Kätsu (tõug: saksa lambakoer) oli peen pealinnaloom, ajakirjanik nii kui minagi. Muudkui kirjutas ja seletas. Ma armastasin teda kohe väga, väga. Kätsu suri raske ja ootamatu haiguse tagajärjel 4. detsembril 2009. Vaid kaheksa aasta vanusena. Jään sind igatsema Kätsu…
Lisaks on mul hooti kostil mõned hiired ja ämblikud. Hiirtel (tõug: hall ja metsik kodune) sõnaõigust pole, ämblikel (tõug: koibik ja vannikoll) vahest isegi on.
