Subscribe to RSS Feed

Sidrunirihm taltsutab ulakad koerad

on December 30th, 2008 by Merike

Lugeja peaks Kätsut mäletama küll. Suve hakul osales see koer ühes Linnalehe eksperimendis, kus katsetati Tallinna koerterandade sobivust inimese parimale sõbrale. Et Kätsu toonase ülesandega imehästi hakkama sai ja ka lugejate lemmikuks muutus, otsustas toimetus Kätsu FIE-na palgale võtta. Seekord tuli Kätsul proovida, kas paljukiidetud sidrunirihm – ehk pahandusi tegevate koerte leebe taltsutamisvahend – ka tegelikult töötab.

Sõna on Kätsul:
Kõik sai tegelikult alguse minu emast ja isast, kes olevat olnud ülimalt temperamentsed elukad. Vähemalt kinnitab nii pidevalt mu armas perenaine. Mina olevat siis tänu oma vanematele koleerik. Sihuke keeruline sõna, millest mina oma koeraaruga saan aru nii: aktiivne, reibas, energiline nutikas, uudishimulik ja sõnakas. Just selline ma olengi. Tark pealekauba.

No jah, igastahes pean ma vajalikuks aia taga sõitvad mootorrattad ja seal patseerivad tundmatud koerad korralikult läbi haukuda. Esiteks teevad mootorrattad kohutavalt inetut häält. Teiseks häirib see ka minu kullakallist perenaist, et sumedatel suveõhtutel need kaherattalised “kevadekuulutajad” muudkui edasi-tagasi kihutavad ja õdusat koduidülli rikuvad.
Ja kui perenaine pole rahul, siis on ju minu asi kord majja luua. Olgu tõe huvides öeldud, et siinkohal lahknevad minu ja perenaise arvamused kohe väga suurelt. Aga inimesed ongi mõnikord imelikud, kas pole? Ma olen ikkagi valvekoer, koolitatud ja puha.

No vot. Perenaisele siis minu aia ääres haukumine ei meeldi ja eks ta on mind üritanud ka keelata, aga… selle korrale kutsumisega on lood imelikud. Näiteks, kui ma trepil istun ja ilma uudistan ning ühtäkki kuulen, et kahe kvartali kauguselt on mootorratas minu kodu suunas kihutamas, torman varakult aia äärde valmis. Et ikka jõuaks õigel ajal öelda, mida mina ja mu pererahvas mürast arvame.
Imelikul kombel jätkub mul sel hetkel kõrvu vaid mootorratta jaoks. Perenaist ma äkitsi ei kuule. No ei kuule, tõeline müstika. Ega ma ju meelega, mootorratta müra on vist lihtsalt nii vali. Ausalt! Perenaine toriseb tavaliselt pärast, kui ratas ammu juba on möödas, et kas ma olen kurt? No olen jah, sel hetkel… Mis mina sinna parata saan?!
Vähemalt mõtlesin ma nii enne, kui meie majja sidrunirihm ilmus. Selle riistapuuga on lugu teine, pole kõrvaarsti ega süsti vaja, kuulmine taastub imekiiresti.

Öak – sidrunilõhn

Aga kõigest järjekorras.
Rihm ilmus meie majja suures värvilises karbis, mis lõhnas vänge sidrunilõhnalise õhuvärskendaja järgi. Pani siis perenaine selle mulle kohe kaela ja lasi mind õue. Ise tuli ka. Ühes käes oli tal mingi täpiline asi sealt värvilisest karbist, teises pall. Vasakus taskus olid küpsised. Minu jaoks. Sain aru, et läheb mänguks – jee, palli on nii-iii lahe püüda! Ma olengi täpsuspüüdja, võiksin sellega oma pererahvale isegi leiba teenida, pesapallis, näiteks.

Noh, eks kõik läks kenasti, perenaine viskas ja mina püüdsin, kui äkitsi kuulsin, et sealt raudtee poolt on mootorratas tulemas. Lippasin nii kui ikka aia äärde valmis, pall ikka suus ja saba püsti. Palliga, teate, saab kah väga edukalt haukuda. Silmanurgast nägin küll, et perenaine kortsutas kulmu ja pani käe tasku, aga mul polnud aega uurida, mis edasi, vaja ju tööd teha.

No ja siis kui mootorrattur, selline läikiv, kiiver peas ja puha, oli juba nurga tagant kurvi võtmas, hüüdsin täiest kõrist: “Kas sa nahkmees ei tea, et siin on vaikne erakas. Linnud laulavad, aga sina teed siin koledat müra. Võta kohe ratas käe kõrvale ja käitu inimese moodi. Pealegi on sinu kiirus oma 120 kilti tunnis, aga meil siin, tead, on elurajoon – lubatud on ainult 50!”
Inimkeeli kõlaks see jutt küll nii: “Rrr-auh-auh-auh-rrr-auh-auh-auh!” Selline on mu tavaline repertuaar. Seekord kõlas mu jutt teisiti: “Auh-öak-auh-brrr-öak-köhh-köhh…”

Nimelt pritsis see asjandus mu kaela all mulle ilmatuma hulga vastikut ja kibedat lõhna vastu vahtimist. Väga ebameeldiv! Väga vastik! Brrr!
Raputasin küll pead, aga ei miskit. Rihm ja lõhn püsisid. Ja ennäe imet – äkki kuulsin, kuidas kallis perenaine trepilt mulle hüüdis: “Jäta!” No ma tean küll, mis see sõna tähendab. Iga koer teab. “Jäta” nõuab, et kõik, mis sul parasjagu ka teoksil pole, tuleb viivitamatult katki jätta.
Sain ka seekord sellest käsklusest aru, aga et mootorrattur veel silmapiiril püsis, püüdsin talle veel lõpetuseks hüüda, et ärgu ta siin tänaval oma nägu enam näidaku, Männiku karjääris on kimamiseks ruumi rohkem kui küll.
Sain ma jah öelda…esimese haugatuse peale sain jälle lärtsu sidrunilõhna vastu silmi. Jama lugu. Keerasin siis otsa ümber ja kobisin perenaise manu, kes mul rõõmsalt pead silitas ja rääkis, kui tubli kuts ma olen – no selge värk, kui saab “sidrunit”, siis tuleb perenaise juurde lipata.
Järgmised mootorratturid ja koerad jäid minust haukumata. Sõitku kui tahavad, las pererahvas kuulab seda müra ja nuusutab vingu kui soovib. Mina enam ei sekku, kui nad just minu õue peale mürama ei tule.

Ega koer loll ole

Eks selle sidrunirihmaga on sihuke peenike värk, et ma mõistan ju küll, kust see vastik lõhn tuleb ja kes seda mulle näkku laseb. Perenaise käed lõhnavad selle järgi, tuba haiseb. Nina on mul ju põhiline töövahend, inimene peaks seda teadma. Ainuke millest ma aru ei saa on see, kuidas perenaine nupule vajutab – rihm on ju minu kaelas ja perenaine oma kümne meetri kaugusel? Väga imelik, mhm.

Aga noh, kui sidrunirihm mulle korraliku kõrvakuulmise 24 tundi ööpäevas tagab, siis las ta olla. Istun keset aeda ja jätan kõik mootorratturid läbi pragamata, las teised koerad hauguvad. Ja mis kõige tähtsam – perenaine on rahul ja õnnelik ning mida muud mu õrn koerahing veel ihaldada võiks. Perenaise õnne tagamine on minu suurim ülesanne.

Vot nii.

Kätsu (Kätsu@hotcomauh.rrrr)

LL 2005

Tags: | Posted in Loomalood

2 Responses to “Sidrunirihm taltsutab ulakad koerad”

  1. urmas
    April 13th, 2009 at 16:22

    Sidruni rihm või mitte, ma arvan, et motomehed peaksid oma laiendid vaiksemalt tänavatel edasi viima :)

  2. Harry
    April 22nd, 2009 at 16:33

    Sellist kaelarihma oleks nii mõnegi inimese jaoks tarvis. Mõnikord ka koeraomanikele endile. Ainult lõhnaks võiks olla midagi muud. Kassipiss näiteks.

Leave a Reply